Tööots number kaks

Pikalt heietama ei hakka, liiga väsinud selleks. Ja varem ei tahtnud seepärast rääkida, kuna ootasin, et asi ikka kindel oleks.

Igatahes, reedel saatis AussiJobsi Anissa ühele põllumajandusfirmale 9 noormehe resümeed, sealhulgas ka minu oma. Esmaspäeval kutsuti 6 meist intervjuule. Lisaks minule uus-meremaalane Ryan, kanadalased Eric ja Logan ning 2 sakslast, kelle nimesid ma ei mäleta. Intervjuul rääkisime lühidalt endast ning nautisime tasuta kesvamärjukest. Teisipäeval saime teada, et Ryan, Eric, Logan ja mina oleme oodatud treeningpäevale. Nüüdseks on paberitele alla kirjutatud ja uus töö olemas.

Kõigi eelduste kohaselt peaks see algama 1. novembril ning kestma jõuludeni. Tegemist on liikuva tööga, kuid transport, majutus ja söök on firma poolt. Ega ma päris täpselt ei teagi, mida tegema hakkan - põhjalikum väljaõpe tuleb töö käigus. Täna õppisime põhiliselt seda, kuidas kombaine koormarihmadega turvaliselt treileritele kinnitada.

Pärastpoole tegin teoks järjekordse ammuse mõtte, ning kutsusin ka teised kaasa. Nimelt külastasime Perthi (võimalik, et ka koguni Lääne-Austraalia) suurimat siseruumides pesitsevat kaljuronimiskeskust Rockface. 10 dollari eest turnisime seal üle tunni. Mingit ajapiirangut tegelikult polnud, kuid jaks sai lihtsalt otsa. Sõrmed on senini kanged. Aga ei, väga lõbus oli. Soovitan kõigile, kes proovinud pole.

Homme hommikupoolikul lahkun kõigi eelduste kohaselt koos Kanada kuttidega Perthist. Otsustasime töö alguseni jäänud aja Lääne-Austraaliat avastades sisustada. Liigutab meid nende 2000. aasta must universaalkerega Ford Falcon. Taaskord 4.0 ja automaat. Seekord töötava kliimaga. Suuna võtame põhjakaarde.