Sünnipäev

Kuna vahepealse aja jooksul on juhtunud nii palju, on seda pea võimatu ühe kokkuvõtva pealkirja alla koondada. Blogimist aga päris unarusse ka jätta ei taha. Seega postitan iga sissekande eraldi.

Igatahes, ühel päikselisel märtsikuu laupäeval sain ma aasta vanemaks. Eelnevatest sünnipäevadest ma midagi eriti ei mäleta. Mitte et ma nii väga purjus oleks alati olnud. Lihtsalt pole, mida mäletada. Seetõttu otsustasin sel aastal veidi teisiti toimida. Hommikul vara sõitsin rongiga Fremantle'isse, kus juhtusin muuseas nägema üht veoautot, mis oma ümbermaailmareisi raames mitu head aastat tagasi ka Eestit külastanud on:

Fremantle'i sadamas hüppasime "uppumatule" kiirkaatrile, mis viis meid Rottnestile. Tegemist on väikse saarega paarikümne kilomeetri kaugusel rannikust, kus ainsaks transpordivahendiks jalgratas.

Enamik päevast mööduski mööda saart jalgrattaga ringi sõites, ujudes ja lihtsalt olles. Lisaks sai ka quokkadega veidi tutvust tehtud. Rottnest on nimelt üks väheseid kohti maailmas, kus neid suuri rotilaadseid olendeid kohata võib.

Tagantjärgi võib päeva igati kordaläinuks lugeda.

Taaskord tagasi alguses

Püüan võtta lühidalt kokku viimase aja tähtsaimad sündmused. Ehk õnnestub.

Laupäeva õhtul jõudsin pärast nelja nädalat kombainiroolis esimest korda Perthi, eesmärgiks poolteist päeva puhata ja esmaspäeva varahommikul taas tööle minna. Pühapäeva õhtul sain ülemuselt sõnumi, et niiskuse tõttu esmaspäeval veel töötegemiseks ei lähe. Jäin lootma teisipäeva peale. Esmaspäevaõhtune sõnum sarnanes eelmisega, järgmises seisis juba aga, et töökogus ei osutunud kaugeltki nii suureks kui oodatud ning minu teeneid enam seetõttu ei vajata. No tore. Aga nii see Austraalias käibki: tuled Perthi nädalavahetust veetma ning 3 päeva hiljem avastad end järsku töötuna. Peaksin sellega vist juba harjunud olema.

Koos kiivi-Ryaniga, kes minust paar päeva varem töötuks jäi, käisime pühapäeval Lääne-Austraalia Akvaariumis ehk AQWA-s. Sarnaselt loomaaiale sai näha nii mõndagi, kuid teist korda ei külastaks ma enam kumbagi. Küllap olin ootused enda jaoks lihtsalt liiga kõrgeks suutnud ajada.

Tavaliselt ma blogis oma tulevikuplaane eriti ei avalda. Enamasti seetõttu, et need siinmail nii kiiresti muutuma kipuvad, seekord aga selle pärast, et neid lihtsalt pole. Kaido ja Rauno lähevad homme haltuura-korras üht merekonteinerit tühjendama, mina olin sunnitud selle tööotsa vahele jätma. Tervise huvides või nii.

Lõpetuseks häid lähenevaid jõulupühi kõigile! Selles riigis muide tähistatakse neid 25. detsembril ehk siis päev hiljem kui Eestis.

Vihmapühad

Alustuseks nii palju, et elukohaks on mul nüüdseks juba üle nädala olnud linn nimega Esperance Lääne-Austraalia lõunarannikul. Siia tõi mind loomulikult ei miski muu kui töö. Ning tööks pole enam viljaproovide kaalumine ja pakendamine, vaid kombainiga sõitmine. Hommikust õhtuni. Päev päeva järelt. Hea küll, kui aus olla, siis vastavalt vajadusele peab tegelikult siiski vahel ka proovidega mässama.

Koduks on meil 2-kordne meresinine üürimaja vaevalt 50 meetri kaugusel ookeanist. "Meie" all pean seekord lisaks endale silmas nelja Austraalia kutti, kelleks on 18-aastane Riley, 19-aastane keemiatudeng Tim, 19-aastane psühholoogiatudeng Jack ning 40-aastane diiselmehaanik Bandjo. Olemas on kõik eluks vajalik ning lisaks käiakse iga paari päeva tagant linu-rätikuid vahetamas.

Neljapäeval saabus viimaks kauaoodatud vihmasadu. "Kauaoodatud" seetõttu, et tegemist oli 11. järjestikuse tööpäevaga. Tüüpilise tööpäeva pikkus varieerub meil muide 10-st kuni 15 tunnini. Igatahes, kuna ka järgmiseks päevaks lubati vihma ning märga vilja naljalt ei korista, jätkus õhtu pärast ühist söömaaega pubis The Pier (Kai) ja klubis, millel hellitav hüüdnimi The Snake Pit (Maokoobas). Baarileti taga töötavad seal muide teiste seas 2 Eesti tütarlast, kelle päritolu puhtalt neile otsa vaadates ära suutsin arvata.

Tol õhtul nähtud-tehtud asjadel pikemalt peatuma ei hakka. Mainimist väärib aga see, kuidas õhtu lõppes. Nimelt jõudsin majja teise inimesena, hinnanguliselt 10 minutit pärast Bandjo't. Üllataval kombel oli esiuks lukus. Koputasin siis nii kaua Bandjo aknale, kuni ta mulle ukse avas. Päris veel, kus võti on. Kuigi olin ise talle klubis võtme andnud, ei pööranud ma sellele suuremat tähelepanu ning vastasin, et ei tea. Bandjo läks tagasi magama, mina aga Interneti manu. Veel omakorda 10 minutit hiljem saabunud Jack pistis üsna varsti pea toa ukse vahelt sisse ning küsis kohkunud häälel, et ega ma vannitoa põrandal olevast verest ja klaasikildudest midagi ei tea. Arvasin loomulikult, et ta teeb nalja, kuid vannitoas avanenud vaatepilt oli naljast kaugel. Keegi oli vannitoa akna puruks löönud, sealtkaudu sisse roninud ning vereloigu suurust arvestades seda tehes end ka päris korralikult vigastanud. Jack kahtlustas röövlit, mina aga koheselt Bandjo't. Tahtsime kindlad olla, et too öö jooksul verest tühjaks ei jookse. Seega äratasime ta siis üles ning meie arupärimise peale saime vastuseks, et ta olevat jah endale kuidagi kätte lõiganud, kuid nüüd on kõik korras. Sellega lugu lõppeski. Hommikul oli tore teadmatuses vaevleva Bandjo mäluauke lappida. Veelgi toredam oli, kui tema pükste tagataskust "kadunud" majavõtme leidsime. Pärastlõunaks oli aknaklaas vahetatud ning tööle me ei jõudnudki.

Reede õhtul küsisin bossi käest bongo-bussi ning koos Timi ja Jackiga sõitsime õhtusöögi eel läbi Great Ocean Drive'i nimelise tee. Kuigi tagumiku all oli minibuss, kiirusepiiranguks enamasti 70 km/h ning üle tee jooksis lugematu arv väikseid jäneseid, oli tegemist siiski ühe senise elu parima sõidukogemusega. Seda lisaks tee enda kvaliteedile loomulikult ikka avanenud vaadete tõttu.

Novembri teine nädal

Viimase 7 päeva jooksul ausalt öeldes midagi väga huvitavat nagu teinud polegi. Pühapäeval käisin poodlemas, saagiks Telstra netipulk, Microsofti hiir ja elu esimene sushi-kogemus. Pärastlõuna sisustas taas jalgpall, õhtul sain aga lõpuks Kaido, Rauno ja Veronikaga kokku. Linnapildis hakkasid eelmise nädala lõpus üha enam tooni andma ohtrad jõulukaunistused, kuigi pühadeni on veel kõvasti aega:

Esmaspäeva hommikul läksin viimaks tööle. Tööks on viljanäidiste põllult koristamine, kaalumine ja pakendamine. Sel nädalal töötasin 2-kohalise kombaini peal. Teisipäeval sain sellega ka ise sõita, kuid enamalt oli minu ülesandeks siiski pakendamine ja kaalumine.

Kolmapäeva hommikul külastasime vaatamisväärsust nimega Wave Rock. Tegemist on siis suure laine-kujulise kiviga:

Õhtul hakkas vihma sadama, seega neljapäeval vilja koristada ei saanud. Tegelesime hoopis kaalumist vajavate proovidega. Pool päeva magasin niisama maha. Eile õhtul tulin Northamist rongiga The Prospector nädalavahetuseks Perthi. Esmaspäeval kõigi eelduste kohaselt taas tööle.

Perth - Exmouth - Perth

Nädalane reis on viimaks läbi. Räägin lühidalt, kus käisin ja mida nägin/tegin:

• Reede 22.10.10 - Eric ja Logan korjasid mind lõuna paiku Mad Catsi eest peale. Enne linnast lahkumist ostsime Woolworthsist söögi- ja joogipoolist ning mina veel lisaks Kmartist 25 dollari eest 4-inimese kuppeltelgi. Järgnevaks 7 ööks sai sellest mu kodu. Väikelinnakeses nimega Lancelin avanes võimalus purje- ja liivalauda proovida, kuid ilm olevat "algajate jaoks liiga tuuline" olnud. Päeva lõpetas Pinnacles, mis on lubjakivist moodustisi täis kõrb Nambungi Rahvuspargis.

The Pinnacles

• Laupäev 23.10.10 - Kanadalased käisid Dongara South Beachil ujumas, keskpäevaks olime Geraldtonis. Päeva tipphetk oli roosa veega järv Hutt Lagoon. Õhtupimeduses jõudsime Monkey Miasse.

Roosa järv

• Pühapäev 24.10.10 - Nägime lähedalt vähemalt 6 delfiini, Loganil õnnestus ühte isegi sööta. Rohkem Monkey Mias midagi huvitavat teha polnud. Teel Carnarvoni põikasime läbi Shell Beach'ilt, mis on üleni valgeid merekarpe täis rand. Carnarvonis külastasime kunagist NASA jälgimisjaama ja miilipikkust sadamasilda. Hämaras jõudsime Coral Bay'sse.

NASA satipann

• Esmaspäev 25.10.10 - Enamik päevast möödus snorgeldades. Suhtusin sellesse alguses üsna skeptiliselt, kuid tegelikult oli vaade Ningaloo korallrahule ning selle elanikele ei midagi vähemat kui hämmastav. Õnnestus näha nii raid kui ka kilpkonna. Väike soovitus Coral Bay külastajatele: ärge tehke sama viga, mis meie, ning laenutage snorgeldamisvarustus peatänava asemel pigem rannast. Hinnavahe on kahekordne. Õhtuks jõudsime Exmouthi ehk reisi lõppsihtkohta.

Merikilpkonn

• Teisipäev 26.10.10 - Eric ja Logan läksid taas snorgeldama ning seekord õnnestus neil isegi haid näha. Mina aga otsustasin Exmouthiga tutvuda. Seda peamiselt eelmisel päeval saadud (ränga) päikesepõletuse tõttu. Öö möödus ühes suvalises teeäärses parklas.

Emu

• Kolmapäev 27.10.10 - Veetsime peaaegu terve päeva sõites. Ainuke vähegi huvitav koht oli Kalbarri oma Finlay's B.B.Q. kalarestorani ning Nature's Window' ja Z Bendiga Kalbarri Rahvuspargis. Öö möödus taas ühes teeäärses parklas.

Looduse aken

• Neljapäev 28.10.10 - Hommikusöögiks olid grillburgerid ja -vorstid Geraldtoni rannas. See võis väga vabalt olla minu senise elu parim hommikusöök. Eriti kui arvestada seda, kui vähe see maksma läks ning kui maitsev see oli. Hommikul saime veel ülemuselt sõnumi, et töö algab loodetust nädal aega hiljem. See ei rõõmustanud kedagi meist. Lancelinis avanes taas 25 dollari eest võimalus purjelauda proovida. Ilm polnud just kõige ilusam ning mina, kes ma end vees just kõige kodusemalt ei tunne, sinna ei tikkunud. Teised kaks aga küll. Kuid tagantjärgi ei usu ma, et purjelauatamine mulle pooltki sama palju lõbu oleks pakkunud kui Ericu ja Logani lugematu arv vettekukkumisi. Enne linnakesest lahkumist katsetasime ära liivalaua, mis polnud ausalt öeldes midagi erilist. Veel tänagi tuli mõlemast kõrvast välja sõrmkübaratäis liiva. Öö möödus... Jah, arvasite ära: teeäärses parklas. Trahv selle eest on 100 dollarit, muide. Ning seda per nägu. Kuid seda vaid siis, kui vahele jääda.

Eilne hommikusöök

• Reede 29.10.10 - Enne kella 10 olime tagasi Perthis. Aussijobs avati täna aga alles kell 13:00. Passisime esmalt paar tundi raamatukogus, seejärel veel paar Aussijobsis. Tööd ei saanud keegi meist. Läheme esmaspäeval tagasi, kuid erilist lootust ei paista olevat. Aussijobs pole loomulikult ainuke koht, mille kaudu tööd leida, eriti veel ajutist.

Tüüpiline hommik

Elukohaks on mul nüüd taas Mad Cat Backpackers. Seekord aga 20-kohaline tuba, mille öö rahakotti 19 dollari võrra kergendab. Olen ma ju 40-st Austraalias veedetud päevast vaid 12-l tööd teinud. Ning eks see roadtrip läks ka ikka omajagu maksma. Seega pole rahaline olukord hetkel just kiita. Kui kulusid veidi koomale tõmmata, peaksin aga siiski edukalt hakkama saama.

Hetk tagasi sõin oma elu esimese saia maapähklivõi ja moosiga ehk PB & J (Peanut Butter & Jam) nagu mu Põhja-Ameerika sõbrad seda kutsuvad. Polnud nagu väga vigagi.

Perthi loomaaed

Eile leidsin lõpuks aega külastada Perthi loomaaeda. Olin seda juba ammu teha tahtnud. Sinna saamiseks tuleb praamiga Perthi kesklinnast üle jõe Lõuna-Perthi sõita. Maksab see 1,7 dollarit ning aega kulub 7 minutit. Loomaaed on sadamast 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Päevapilet täiskasvanule kergendab kukrut koguni 21 dollari võrra. Näha saab selle raha eest aga nii mõndagi:

Nädalavahetus Rockinghamis

Reede pärastlõunal sain ootamatu kõne Aapolt. Nimelt oli Jamie linna jõudnud ning valmis meid paadiga merele viima. Ilma pikema mõtlemiseta haarasin kiirelt mõned vajalikud asjad, muutsin ära sama päeva hommikul tehtud hosteli broneeringu, jätsin suure matkakoti hostelisse hoiule ning sõit nädalavahetuse suunas võis alata.

Jamie'ga saime kokku Rockinghami nimelises rannikulinnakeses. Enamik ööst möödus Jamie' rekkajuhist sõbra Shannoni juures grillides (minu esimene BBQ Austraalias) ning taaskord, nagu kombeks on, lahjemaid ja kangemaid vägijooke manustades. Lisaks meile olid seal Shannoni sõbrad Gavin ja Anthoni. Neid me sel nädalavahetusel rohkem ei näinud. Aapo magas diivanil, Pete ja Tintin maas madratsil, mina teisel diivanil. Üllatavalt mugav oli. Parem kui lõkke kõrval maas.

Laupäeval üsna vara hommikul istusime autodesse ning põrutasime randa. Eesmärgiks Pingviinisaar, Hülgesaar ning delfiinid. Need eesmärgid said kõik Jamie' paadiga ka täidetud. Pingviinisaar meenutas rohkem "kajakasaart", ühtegi pingviini meil kohata ei õnnestunud. Kokku veetsime merel mitu head tundi, kuni kütus lõpuks otsa sai.

Pete ja Aapo otsustasid telkima minna, mina ja Tintin sellest mõttest just väga vaimustuses polnud. Seega möödus nende öö kuskil metsas sääski söötes, meie oma aga sarnaselt eelmisega. Pühapäeva hommikul sõitsime Mandurah'sse krabisid püüdma. See üritus osutus täielikuks läbikukkumiseks. Nägime vaid üht krabi (mina ei näinud tegelikult sedagi) ning seegi osutus alamõõduliseks. Vähemalt sai nalja ja päikest.

Perthi tagasi jõudsime pühapäeval kella 4 paiku. Tintin ja Aapo läksid teiste seljakotiränduritega jalgpalli mängima, mina tundsin end selle jaoks liiga väsinuna ning pidasin paremaks hostelisse naasta.

Neljapäev: esimene tööots (vist)

Kui ma juba kirjutamislainel olen, siis jätkan.

Jõudsin hommikul esimesena Aussi Jobsi ukse taha ootama. Avatakse see kell 10, mina olin kohal juba 9:15. 5 minutit pärast mind saabus järgmine tüüp, kes osutus eestlaseks nimega Kristian. Ta on samuti Austraalias alates esmaspäevast, kuid peatub veidi luksuslikumas kohas kui mina. Maksab selle luksuse eest ka rohkem loomulikult.

Erilist lootust tööd saada ei paistnud olevat. Poisse oli kontoris umbes 25, tüdrukuid 5. Töid tüdrukutele aga 25 ja poistele 5. Kuid ühel hetkel saabusid 4 briti kutti, kes olid oma töökohast pärast esimest päeva sõna otseses mõttes põgenenud, kuna palgaga olevat mingi jama olnud ning elukoht pidavat räpane olema. Aborigeenid ka veel lisaks.

Seega oli neile asendust vaja. Pärast pikka moosimist osutusid selleks asenduseks 3 Soome poissi autoga ning mina. Tööks peaks olema mingite presentide parandamine, jaguma seda aga 2-3 nädalaks. Asi seegi. Homme hommikul läheme pabereid täitma, pühapäeval asume teele. Sihtpunkt on umbes 500 km Perthist põhja poole, koha nime hetkel ei mäleta. Palgateema peaks korda aetud olema.

Netipulka mul pole ning enne minekut ma seda ostma ka ei hakka. Seega on väga võimalik, et 2-3 nädalat ma netti ei pääse. Saab hakkama.

Pärast Aussi Jobsi läksime Kristianiga (kes veel kahjuks tööd ei saanud) ühte lähedalasuvasse Jaapani söögikohta, kus mõistliku raha eest väga normaalse suuruse ja maitsega toidukoguseid pakutakse. Seejärel seadsime sammud Kings Parki, kuhu ma eile siiski ei jõudnud. Sealt avanes vapustav vaade linnale:

Seiklused Kuala Lumpuris

Hosteli tasuta nett töötab taas. Ning kuna mul miskipärast und täna eriti pole, saangi ikka oma Malaisia pealinna jutu ära rääkida.

Lend oli hoopis teisest puust kui eelmine. Jalgadel oli rohkem ruumi ning istmed olid mugavamad. Polnud sellist rahvast täis koolibussi tunnet nagu EasyJetiga. Lend hilines taaskord. 2 tundi vist isegi. Peamine põhjus selleks oli üks alkoholi- ja/või narkojoobes tüüp, kes mingitmoodi lennukisse pääses. Politsei eemaldas ta sealt küll kähku, kuid seejärel oli loomulikult vaja kontrollida ega ta lennukisse midagi keelatut ei toonud.

Hetkel, kui ma Kuala Lumpuri jõudsin, oli seal 32 kraadi sooja. Lõi veidi pahviks küll. Jätsin teistega hüvasti ning asusin öömaja poole teele. Lennujaamast rongijaama saab bussiga. Busse on 2 erinevat: kollane ja punane. Kollane maksab 8 kohalikku raha, punane aga 9. Erilist vahet pole, lõpuks jõuab ikka sama ajaga samasse kohta.

Peavarju hankisin ma KL-i CouchSurfing-u nimelise võrgustiku kaudu. Teine sarnane leht on The Hospitality Club. Minu võõrustajaks sai Malaisias elav Austraalia ärimees Dennis. Tema juurde jõudmiseks muretsesin rongijaamast 20 kohaliku eest telefoninumbri, helistasin talle, hankisin taksopileti (jah, pileti) ning võtsin takso. Taksojuht oli selline muhe vana: turvavööst eriti lugu ei pidanud, sõitis 2 korda kiiremini, kui seadus ette näeb, ning ei osanud peaaegu sõnakestki inglise keelt.

Jõudnud Dennise juurde, tõmbasin veidi hinge. Siis oli aeg linna peale minna. Transpordivahendiks osutus roller. Mis seal ikka. Öises Kuala Lumpuri kesklinnas rolleri tagaistmel kihutamine on vaieldamatult üks minu senise elu kõige ekstreemsemaid kogemusi. Liiklusreeglid on küll olemas, kuid ega neid eriti ikka ei järgita küll. Nägin ära Petronase tornid ning proovisin kohalikku toitu. On võimatu kirjeldada, kui vürtsikas see oli. Kuigi Dennis ütles selle kohta "mild" ehk siis mahe. Päris täpselt ei tea, mida sõin. Arvatavasti ei tahagi teada. Kaks üsna korralikku praadi, üks supp ja kolm suurt jääteed läksid maksma 17 kohalikku. Eesti rahas siis 4 korda rohkem umbes. Odav.

Pühapäeval magasin kümneni. Seekord otsustasime linna peale minnes ühistranspordi kasuks. Esmalt väike jalutuskäik läbi tagatänavate bussipeatusesse. "Peatus" on vist liialdus tegelikult, bussi saab peatada seal, kus parajasti ise tahad. Bussiga sõitsime Skytraini peatusesse, sellega omakorda rongijaama.

Skytrain

Rongijaamas otsustasin mõnda kohalikku jooki proovida. Valik osutust üsna omapäraseks: nimelt oli tegemist ülimagusa jääteega, milles ulpisid väiksed marmelaaditükid. Enamik neist lendasid koos purgiga prügikasti.

Rongiga sõitsime Batu koobaste juurde. Tegemist on järjekordse turistiatraktsiooniks muudetud pühapaigaga. Enim köitsid mu tähelepanu seal elutsevad ahvid. Koobastele järgnes taaskord üks tüüpiline Malaisia eine. Ehk siis väga tuline. Ning mitte ainult temperatuurilt. 2 taaskord korralikku taldrikutäit pluss 4 jääteed (teine koht, täpselt sama välimus ja maitse) kergendasid kukrut vaid 12,2 ringgiti võrra.

Kella neljast algasid korteriühistu avatud uste päevad, millega tähistati Ramadani lõppu. Enne seda käisime kiiresti ujumas. Erinevatele etteastetele ja mängudele järgnes tasuta söömaaeg. Toit kadus laudadelt uskumatult kiiresti. Küllap kuu-ajase paastu vältimatu tagajärg.

Pärast seda, kui Dennis oli andnud mulle võimaluse kortermajade vahel oma rollerit proovida, pakkisin asjad nind oligi aeg lahkuda. 10-minutiline taksosõit rongijaama maksis vaid 8 ringgitit kopikatega. Avanes mugav võimalus esimest korda elus jootraha anda, mida ma ka kasutasin.

Aja, mis jäi check-ini ja pardalemineku vahele, sisustasin Malaisia kiirtoidurestoranis Marrybrown. Tükkmaad etem kui Burgerking. Lisaks paremale rämpstoidule on Kuala Lumpuri lennujaamal Londoni ees veel üks suur eelis: tasuta wifi.

Pärast õigeid Malaisia eineid ei kõlvanud AirAsia malaysian meal mitte kuhugi. Tavaliselt püüan ma mitte toitu minema visata, kuid sel korral olin sunnitud erandi tegema.