Piisoni seiklused

Kuna minu enda elus vahepeal midagi väga märkimisväärset ei juhtunud, räägin veidi ühest teisest noorest Eesti mehest. Oma pärisnime ta mul teatavatel põhjustel kasutada ei lubanud. Seega olen sunnitud tema enda soovil viitama talle kui Piisonile.

Normaalse inimesena on ka Piison suur narkovastane. Teistest eristab teda aga see, et purjuspäi tekib tal miskipärast vastupandamatu himu enda peal igasugu meelemürke katsetada. Umbes nädal või kaks enne minu sünnipäeva otsustas ta pärast poolepäevast joomingut mingeid minu jaoks tundmatuid tablette hankida. Ja seda mitte ainult endale, vaid ka pea pooltele hostelielanikele. „Diileri“ numbri oli ta poolkogemata saanud paari päeva eest hosteli prügikaste tänavale kärutades. Pikemalt mõtlemata tõmbas Piison talle traati ning poole tunni pärast oli tehing läbi taksoakna tehtud. Hinnaks 200 dollarit ja saagiks 10 hoolikalt topeltkotti pakendatud Mentose-sarnast tabletti. 5 minuti pärast seda, kui takso kummide vilinal minema kihutas, sõi ta need suure vihaga kõik ise üksi ära, sest pimedalt tänavalt tagasi hostelisse jõudnuna avastas ta, et tegemist oligi Mentostega. „Diilerile“ vandus ta küll kurja kättemaksu, kuid nüüdseks on ta juba tagasi kodumaal ning „diiler“ jäigi karistuseta.

Samal ajal, kui mina nädal või kaks hiljem Rottnestil oma sünnipäeva nautisin, otsustas Piison taas pärast poolepäevast joomingut tablette hankida. Seekord aga mitte otse mõnelt „kaupmehelt“, vaid hoopis lähedalasuvast gei- ja lesbiklubist The Court. Sinna läks ta oma tavalises riietuses: sporditoss või plätud (ega ma täpselt ei tea ju, olin Rottnestil), sinised teksad, must maika ning jõhkralt kulunud ja auklik sinakates toonides ruuduline triiksärk. Kuigi narkootikumidest jäi ta ka sel korral ilma, venis klubikülastus lausa 5-tunniseks. Nimelt läks tema mehine Eesti look seal nii hästi peale, et tasuta jooke voolas lausa igast ilmakaarest. Lõpuks hakkas ta end teiste meeste poolt liiga nurkasurutuna tundma ning lasi lihtsalt varvast. Hommikul hostelis ärgates leidis ta tagataskust üle 700 dollari sularaha. Siiani väidab ta, et peale süütu flirdi ei teinud ta selle hankimiseks midagi taunitavat. Tegemist olevat olnud jootrahaga, mis tol õhtul baarmeni asemel lihtsalt tema saagiks langes.

Lõpetuseks võiksin pikalt kirjutada sellest, kuidas Piison oma viimasel laupäeval Austraalias pärast üht järjekordset kasiinokülastust koos sõbraga LSD-d võttis, öö otsa Tai õlut jõi ja hommikul temaga 2 korda kaklema kukkus, kuid see läheks juba veidi  liiale vist.

Selle sissekande pühendangi „kangelasele“ endale.
Edu ajateenistuses ja pea meeles: „Aga miks mitte?“

Sünnipäev

Kuna vahepealse aja jooksul on juhtunud nii palju, on seda pea võimatu ühe kokkuvõtva pealkirja alla koondada. Blogimist aga päris unarusse ka jätta ei taha. Seega postitan iga sissekande eraldi.

Igatahes, ühel päikselisel märtsikuu laupäeval sain ma aasta vanemaks. Eelnevatest sünnipäevadest ma midagi eriti ei mäleta. Mitte et ma nii väga purjus oleks alati olnud. Lihtsalt pole, mida mäletada. Seetõttu otsustasin sel aastal veidi teisiti toimida. Hommikul vara sõitsin rongiga Fremantle'isse, kus juhtusin muuseas nägema üht veoautot, mis oma ümbermaailmareisi raames mitu head aastat tagasi ka Eestit külastanud on:

Fremantle'i sadamas hüppasime "uppumatule" kiirkaatrile, mis viis meid Rottnestile. Tegemist on väikse saarega paarikümne kilomeetri kaugusel rannikust, kus ainsaks transpordivahendiks jalgratas.

Enamik päevast mööduski mööda saart jalgrattaga ringi sõites, ujudes ja lihtsalt olles. Lisaks sai ka quokkadega veidi tutvust tehtud. Rottnest on nimelt üks väheseid kohti maailmas, kus neid suuri rotilaadseid olendeid kohata võib.

Tagantjärgi võib päeva igati kordaläinuks lugeda.

Töö viinamarjaistanduses

Nagu plaanitud, lahkusime pühapäeval Perthist. Sõidust ma suurt ei mäleta, kuna magasin tagaistmel pea terve tee. Auto, mis meid sõidutab, pole küll enam päris esimeses nooruses, kuid vähemalt liigub:

Nüüdseks on kogu huvipakkunud info teada. Elukohaks on meil Balingupi minihostel. Nädal maksab 110 dollarit, mis on üsna soodne. Maja jagame 4 korea tütarlapsega, kes inglise keelt kahjuks väga ei mõista. Töökoht asub 5 km kaugusel ning tööks on viinamarjataimi püsti hoidvate traatide tõstmine. Ülemine traat läheb esimesse vahesse ja järgmine neljandasse:

Sellega töökirjeldus piirdubki: kõnnid ja tõstad traate. 8 tundi päevas, 5 päeva nädalas. Päike lõõskab lagipähe ning viinamarju ka süüa ei saa, kuna nende valmimiseni on veel 6-8 nädalat. Tavaliselt makstakse selle eest umbes 19 dollarit tunnis, meile aga 8 senti taime pealt. See ei pruugi eriti palju tunduda, kuid tänane tulemus oli mul näiteks 3230 taime. Pole aimugi, mitut tõstetud traati see tähendab.

Telekas viimasel ajal muust ei räägitagi kui vaid idakalda üleujutustest. Olukord seal on ikka üsna hull: kolm neljandikku Queenslandi osariigist on kuulutatud katastroofialaks. Hukkunuid on üle 10, kaduma jäänuid aga üle 50. Tegu pidavat olema Austraalia kõigi aegade kõige hullema loodusõnnetusega.

Peaaegu oleksin unustanud, aga paari päeva eest varitses meid köögis selline elukas:

Elumärk

Tere taas! Mõtlesin enne magamaminekut siiski midagi kirjutada. Blogimine on viimasel ajal üsna unarusse jäänud. Häbi lausa veidi. Aga millest ma ikka muljetan, kui midagi huvitavat teinud/näinud pole? Nädala keskel olen tööl, nädalavahetusel teenin samuti elatist või puhkan Perthis. Sellest, mis kell ärkasin, mida lõunaks sõin ning mis värvi linade vahele magama heitsin, pole ei minul huvitav kirjutada ega kellelgi teisel lugeda. Seega olengi seadnud endale tagasihoidliku eesmärgi  vähemalt korra nädalas blogida. Tõestamaks, et ikka hing sees või nii. Kaarti püüan aga igal õhtul uuendada. Seda loomulikult juhul, kui asukoht muutunud on ning Internetti õnnestub saada. Telstra leviala on küll teatavasti parim, kuid siiski mitte ideaalne.

Nüüdseks olen Austraalias muide olnud juba 2 kuud ja 1 päeva. Teisisõnu siis peaaegu täpselt 9 nädalat, millest 5 olen tööd teinud, ülejäänud aja aga niisama eksisteerinud. On olnud nii 14-tunniseid tööpäevi, rohkem ja vähem metsikuid pidusid, uusi ja huvitavaid kohti kui ka pea igast rahvusest tuttavaid. Olen sõitnud nii sedaani, Bobcati, maasturi, universaali, pikapi, kahveltõstuki, mikrobussi, kombaini kui ka veoautoga. Nähtud on känguruid, vallabisid, sisalikke, papagoisid, emusid, kitsesid, jäneseid, delfiine, raid, kilpkonna, rebast, madu ning mürgiseid ämblikke. Julgen senisega vist isegi enam-vähem rahule jääda. Hetkel on elu küll üsna rutiinseks muutunud, kuid see on vaid ajutine.

Perth - Exmouth - Perth

Nädalane reis on viimaks läbi. Räägin lühidalt, kus käisin ja mida nägin/tegin:

• Reede 22.10.10 - Eric ja Logan korjasid mind lõuna paiku Mad Catsi eest peale. Enne linnast lahkumist ostsime Woolworthsist söögi- ja joogipoolist ning mina veel lisaks Kmartist 25 dollari eest 4-inimese kuppeltelgi. Järgnevaks 7 ööks sai sellest mu kodu. Väikelinnakeses nimega Lancelin avanes võimalus purje- ja liivalauda proovida, kuid ilm olevat "algajate jaoks liiga tuuline" olnud. Päeva lõpetas Pinnacles, mis on lubjakivist moodustisi täis kõrb Nambungi Rahvuspargis.

The Pinnacles

• Laupäev 23.10.10 - Kanadalased käisid Dongara South Beachil ujumas, keskpäevaks olime Geraldtonis. Päeva tipphetk oli roosa veega järv Hutt Lagoon. Õhtupimeduses jõudsime Monkey Miasse.

Roosa järv

• Pühapäev 24.10.10 - Nägime lähedalt vähemalt 6 delfiini, Loganil õnnestus ühte isegi sööta. Rohkem Monkey Mias midagi huvitavat teha polnud. Teel Carnarvoni põikasime läbi Shell Beach'ilt, mis on üleni valgeid merekarpe täis rand. Carnarvonis külastasime kunagist NASA jälgimisjaama ja miilipikkust sadamasilda. Hämaras jõudsime Coral Bay'sse.

NASA satipann

• Esmaspäev 25.10.10 - Enamik päevast möödus snorgeldades. Suhtusin sellesse alguses üsna skeptiliselt, kuid tegelikult oli vaade Ningaloo korallrahule ning selle elanikele ei midagi vähemat kui hämmastav. Õnnestus näha nii raid kui ka kilpkonna. Väike soovitus Coral Bay külastajatele: ärge tehke sama viga, mis meie, ning laenutage snorgeldamisvarustus peatänava asemel pigem rannast. Hinnavahe on kahekordne. Õhtuks jõudsime Exmouthi ehk reisi lõppsihtkohta.

Merikilpkonn

• Teisipäev 26.10.10 - Eric ja Logan läksid taas snorgeldama ning seekord õnnestus neil isegi haid näha. Mina aga otsustasin Exmouthiga tutvuda. Seda peamiselt eelmisel päeval saadud (ränga) päikesepõletuse tõttu. Öö möödus ühes suvalises teeäärses parklas.

Emu

• Kolmapäev 27.10.10 - Veetsime peaaegu terve päeva sõites. Ainuke vähegi huvitav koht oli Kalbarri oma Finlay's B.B.Q. kalarestorani ning Nature's Window' ja Z Bendiga Kalbarri Rahvuspargis. Öö möödus taas ühes teeäärses parklas.

Looduse aken

• Neljapäev 28.10.10 - Hommikusöögiks olid grillburgerid ja -vorstid Geraldtoni rannas. See võis väga vabalt olla minu senise elu parim hommikusöök. Eriti kui arvestada seda, kui vähe see maksma läks ning kui maitsev see oli. Hommikul saime veel ülemuselt sõnumi, et töö algab loodetust nädal aega hiljem. See ei rõõmustanud kedagi meist. Lancelinis avanes taas 25 dollari eest võimalus purjelauda proovida. Ilm polnud just kõige ilusam ning mina, kes ma end vees just kõige kodusemalt ei tunne, sinna ei tikkunud. Teised kaks aga küll. Kuid tagantjärgi ei usu ma, et purjelauatamine mulle pooltki sama palju lõbu oleks pakkunud kui Ericu ja Logani lugematu arv vettekukkumisi. Enne linnakesest lahkumist katsetasime ära liivalaua, mis polnud ausalt öeldes midagi erilist. Veel tänagi tuli mõlemast kõrvast välja sõrmkübaratäis liiva. Öö möödus... Jah, arvasite ära: teeäärses parklas. Trahv selle eest on 100 dollarit, muide. Ning seda per nägu. Kuid seda vaid siis, kui vahele jääda.

Eilne hommikusöök

• Reede 29.10.10 - Enne kella 10 olime tagasi Perthis. Aussijobs avati täna aga alles kell 13:00. Passisime esmalt paar tundi raamatukogus, seejärel veel paar Aussijobsis. Tööd ei saanud keegi meist. Läheme esmaspäeval tagasi, kuid erilist lootust ei paista olevat. Aussijobs pole loomulikult ainuke koht, mille kaudu tööd leida, eriti veel ajutist.

Tüüpiline hommik

Elukohaks on mul nüüd taas Mad Cat Backpackers. Seekord aga 20-kohaline tuba, mille öö rahakotti 19 dollari võrra kergendab. Olen ma ju 40-st Austraalias veedetud päevast vaid 12-l tööd teinud. Ning eks see roadtrip läks ka ikka omajagu maksma. Seega pole rahaline olukord hetkel just kiita. Kui kulusid veidi koomale tõmmata, peaksin aga siiski edukalt hakkama saama.

Hetk tagasi sõin oma elu esimese saia maapähklivõi ja moosiga ehk PB & J (Peanut Butter & Jam) nagu mu Põhja-Ameerika sõbrad seda kutsuvad. Polnud nagu väga vigagi.

Perthi loomaaed

Eile leidsin lõpuks aega külastada Perthi loomaaeda. Olin seda juba ammu teha tahtnud. Sinna saamiseks tuleb praamiga Perthi kesklinnast üle jõe Lõuna-Perthi sõita. Maksab see 1,7 dollarit ning aega kulub 7 minutit. Loomaaed on sadamast 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Päevapilet täiskasvanule kergendab kukrut koguni 21 dollari võrra. Näha saab selle raha eest aga nii mõndagi:

Nädalavahetus Rockinghamis

Reede pärastlõunal sain ootamatu kõne Aapolt. Nimelt oli Jamie linna jõudnud ning valmis meid paadiga merele viima. Ilma pikema mõtlemiseta haarasin kiirelt mõned vajalikud asjad, muutsin ära sama päeva hommikul tehtud hosteli broneeringu, jätsin suure matkakoti hostelisse hoiule ning sõit nädalavahetuse suunas võis alata.

Jamie'ga saime kokku Rockinghami nimelises rannikulinnakeses. Enamik ööst möödus Jamie' rekkajuhist sõbra Shannoni juures grillides (minu esimene BBQ Austraalias) ning taaskord, nagu kombeks on, lahjemaid ja kangemaid vägijooke manustades. Lisaks meile olid seal Shannoni sõbrad Gavin ja Anthoni. Neid me sel nädalavahetusel rohkem ei näinud. Aapo magas diivanil, Pete ja Tintin maas madratsil, mina teisel diivanil. Üllatavalt mugav oli. Parem kui lõkke kõrval maas.

Laupäeval üsna vara hommikul istusime autodesse ning põrutasime randa. Eesmärgiks Pingviinisaar, Hülgesaar ning delfiinid. Need eesmärgid said kõik Jamie' paadiga ka täidetud. Pingviinisaar meenutas rohkem "kajakasaart", ühtegi pingviini meil kohata ei õnnestunud. Kokku veetsime merel mitu head tundi, kuni kütus lõpuks otsa sai.

Pete ja Aapo otsustasid telkima minna, mina ja Tintin sellest mõttest just väga vaimustuses polnud. Seega möödus nende öö kuskil metsas sääski söötes, meie oma aga sarnaselt eelmisega. Pühapäeva hommikul sõitsime Mandurah'sse krabisid püüdma. See üritus osutus täielikuks läbikukkumiseks. Nägime vaid üht krabi (mina ei näinud tegelikult sedagi) ning seegi osutus alamõõduliseks. Vähemalt sai nalja ja päikest.

Perthi tagasi jõudsime pühapäeval kella 4 paiku. Tintin ja Aapo läksid teiste seljakotiränduritega jalgpalli mängima, mina tundsin end selle jaoks liiga väsinuna ning pidasin paremaks hostelisse naasta.

Jahipidamine Mullewa moodi

Geraldtonis me reedel rohkem palju aega ei veetnud. Tõmbasime McDonald’sis otsad kokku, käisime kiirelt ujumas ning ostsime eelolevaks nädalaks toidukraami.

5 minutit pärast seda, kui olime Mullewasse jõudnud, sõitis maja ette James ehk Jamie. Ta tahtis teada, palju meil aega kulub, et jahileminekuks valmis olla. Lubasime veerandtunniga hakkama saada.

Sõin veidi ning pakkisin vajaminevad asjad. Erilist aimu mul tegelikult polnud, mida tarvis võiks minna. Seega läksid autosse magamiskott, natuke söögi- ja joogipoolist ning mõned soojemad riidehilbud.

Sõit sihtkohta kestis vähemalt tunni. Teel peatusime korraks ühe suure vihmaveetünni juures, mis pärast meid 60 liitri võrra tühjemaks jäi. Lisaks meile olid kaasas veel Jamie’ 6-aastane poeg Andre, sõber Daniel ja jahikoer Treck. Koeri on tal kokku neli.

Esimese asjana tegime üles lõkke. Kuna ümbruses oli surnud kuivi puid vähemalt sama palju kui elavaid, ei osutunud see eriliseks probleemiks. Seejärel laadisime tühjaks Jamie’ 4,2-liitrise Nissan Patroli järelkäru. Maha tuli tõsta täissuuruses 2-kohaline diivan, tugitool ja laste ATV. Kolm 20-liitrist veepudelit ja kaks külmakasti ehk esky’t jäid haagisele.

Enamik ööst möödus lõkke ääres lahjemaid ja kangemaid vägijooke manustades ning juttu rääkides. Ükshetk otsustati minna hommikuks süüa hankima. Kuna autosse rohkem ei mahtunud, jäime mina ja Antti ehk Tintin lõket valvama. Väga kurb ma selle üle ausalt öeldes tegelikult polnud.

Jahiseltskond naasis umbes 15 minuti pärast koos piraka kitsega. See riputati lähedalasuva puu otsa, et veri välja jookseks. Ühtki kängurut kahjuks tabada ei õnnestunud. Magama keerasin otse lõkke kõrvale maha. Pete ja Aapo magasid järelkärus, Andre Nissanis, Tintin aga samuti maas. Jamie ja Daniel olid kordamööda ärkvel, kuna väidetavalt tiirutasid laagriplatsi ümber metsikud koerad.

Laupäeva hommikupoolikul nautisime niisama ilusat ilma, lasime lõkkel küpsetatud kitsel hea maitsta ja käisime jõesängis ujumas. ATV keeldus kahjuks käivitumast ka pärast karburaatori 2-kordset lahtivõtmist ja puhastamist. Kuigi Jamie oleks arvatavasti tahtnud teisekski ööks loodusesse jääda, olime lõunaks juba tagasi Mullewas.

Oktoobri esimene nädal

Ujuma me laupäeval ei jõudnudki, kuna selleks ajaks, kui randa jõudsime, oli ilm üsna tuuliseks ja jahedaks muutunud. Selle asemel ronisime liivadüünide otsas ning nautisime lihtsalt ilusat vaadet. Täna on taas plaan randa minna. Ehk saab seekord ka ujuda.

Esmaspäevast neljapäevani käisin tööl, nüüd on kolm vaba päeva. Esmaspäeval taas tööle. Tööst ma midagi huvitavat rääkida ei oska. Töö nagu töö ikka. Küsige, kui midagi täpsemat teada tahate. Kommentaarid on muidu ka üldiselt väga teretulnud.

Kolmapäeva õhtul varastati Mullewast valge Toyota Land Cruiser. Meie kui Mullewa uusimad elanikud pidavat peamised kahtlusalused olema. Naljaga pooleks muidugi. Ma loodan. Auto leidjale on välja pandud vaevatasu 700 dollarit. Kuluks marjaks ära küll.

Eilseni olin Austraalia loomadest näinud vaid surnud känguruid tee ääres ning sisalikku nimega Bobtail. Nüüd olen näinud ka elusat kängurut ning talle isegi pai teinud. Nimelt on Jamie'l (mees, kelle sõbra maja me üürime) pooleldi kodustatud noor känguru ning eile otsustas ta teda meile tutvustada.

Algselt kavatsesime täna 500 km põhjapoole Monkey Mia'sse (hääldatakse "Maia") sõita, et homme hommikul delfiine sööta, ja pühapäeval tagasi tulla. Vahepeal oleks loomulikult ka Shell Beachi külastanud. Kuid nii Mike kui ka Jamie rääkisid, et tegemist on tüüpilise turistilõksuga. Ning lisaks teab Jamie kohta Perthi lähedal, kus sama asja iga kell tasuta kogeda saab. Seega otsustasime hoopis Jamie'ga kalale või jahile minna. Varsti helistamegi talle, et plaane arutada.

Selleks korraks kõik.

Seiklused Kuala Lumpuris

Hosteli tasuta nett töötab taas. Ning kuna mul miskipärast und täna eriti pole, saangi ikka oma Malaisia pealinna jutu ära rääkida.

Lend oli hoopis teisest puust kui eelmine. Jalgadel oli rohkem ruumi ning istmed olid mugavamad. Polnud sellist rahvast täis koolibussi tunnet nagu EasyJetiga. Lend hilines taaskord. 2 tundi vist isegi. Peamine põhjus selleks oli üks alkoholi- ja/või narkojoobes tüüp, kes mingitmoodi lennukisse pääses. Politsei eemaldas ta sealt küll kähku, kuid seejärel oli loomulikult vaja kontrollida ega ta lennukisse midagi keelatut ei toonud.

Hetkel, kui ma Kuala Lumpuri jõudsin, oli seal 32 kraadi sooja. Lõi veidi pahviks küll. Jätsin teistega hüvasti ning asusin öömaja poole teele. Lennujaamast rongijaama saab bussiga. Busse on 2 erinevat: kollane ja punane. Kollane maksab 8 kohalikku raha, punane aga 9. Erilist vahet pole, lõpuks jõuab ikka sama ajaga samasse kohta.

Peavarju hankisin ma KL-i CouchSurfing-u nimelise võrgustiku kaudu. Teine sarnane leht on The Hospitality Club. Minu võõrustajaks sai Malaisias elav Austraalia ärimees Dennis. Tema juurde jõudmiseks muretsesin rongijaamast 20 kohaliku eest telefoninumbri, helistasin talle, hankisin taksopileti (jah, pileti) ning võtsin takso. Taksojuht oli selline muhe vana: turvavööst eriti lugu ei pidanud, sõitis 2 korda kiiremini, kui seadus ette näeb, ning ei osanud peaaegu sõnakestki inglise keelt.

Jõudnud Dennise juurde, tõmbasin veidi hinge. Siis oli aeg linna peale minna. Transpordivahendiks osutus roller. Mis seal ikka. Öises Kuala Lumpuri kesklinnas rolleri tagaistmel kihutamine on vaieldamatult üks minu senise elu kõige ekstreemsemaid kogemusi. Liiklusreeglid on küll olemas, kuid ega neid eriti ikka ei järgita küll. Nägin ära Petronase tornid ning proovisin kohalikku toitu. On võimatu kirjeldada, kui vürtsikas see oli. Kuigi Dennis ütles selle kohta "mild" ehk siis mahe. Päris täpselt ei tea, mida sõin. Arvatavasti ei tahagi teada. Kaks üsna korralikku praadi, üks supp ja kolm suurt jääteed läksid maksma 17 kohalikku. Eesti rahas siis 4 korda rohkem umbes. Odav.

Pühapäeval magasin kümneni. Seekord otsustasime linna peale minnes ühistranspordi kasuks. Esmalt väike jalutuskäik läbi tagatänavate bussipeatusesse. "Peatus" on vist liialdus tegelikult, bussi saab peatada seal, kus parajasti ise tahad. Bussiga sõitsime Skytraini peatusesse, sellega omakorda rongijaama.

Skytrain

Rongijaamas otsustasin mõnda kohalikku jooki proovida. Valik osutust üsna omapäraseks: nimelt oli tegemist ülimagusa jääteega, milles ulpisid väiksed marmelaaditükid. Enamik neist lendasid koos purgiga prügikasti.

Rongiga sõitsime Batu koobaste juurde. Tegemist on järjekordse turistiatraktsiooniks muudetud pühapaigaga. Enim köitsid mu tähelepanu seal elutsevad ahvid. Koobastele järgnes taaskord üks tüüpiline Malaisia eine. Ehk siis väga tuline. Ning mitte ainult temperatuurilt. 2 taaskord korralikku taldrikutäit pluss 4 jääteed (teine koht, täpselt sama välimus ja maitse) kergendasid kukrut vaid 12,2 ringgiti võrra.

Kella neljast algasid korteriühistu avatud uste päevad, millega tähistati Ramadani lõppu. Enne seda käisime kiiresti ujumas. Erinevatele etteastetele ja mängudele järgnes tasuta söömaaeg. Toit kadus laudadelt uskumatult kiiresti. Küllap kuu-ajase paastu vältimatu tagajärg.

Pärast seda, kui Dennis oli andnud mulle võimaluse kortermajade vahel oma rollerit proovida, pakkisin asjad nind oligi aeg lahkuda. 10-minutiline taksosõit rongijaama maksis vaid 8 ringgitit kopikatega. Avanes mugav võimalus esimest korda elus jootraha anda, mida ma ka kasutasin.

Aja, mis jäi check-ini ja pardalemineku vahele, sisustasin Malaisia kiirtoidurestoranis Marrybrown. Tükkmaad etem kui Burgerking. Lisaks paremale rämpstoidule on Kuala Lumpuri lennujaamal Londoni ees veel üks suur eelis: tasuta wifi.

Pärast õigeid Malaisia eineid ei kõlvanud AirAsia malaysian meal mitte kuhugi. Tavaliselt püüan ma mitte toitu minema visata, kuid sel korral olin sunnitud erandi tegema.