laupäev, 23. aprill 2011

Piisoni seiklused

Kuna minu enda elus vahepeal midagi väga märkimisväärset ei juhtunud, räägin veidi ühest teisest noorest Eesti mehest. Oma pärisnime ta mul teatavatel põhjustel kasutada ei lubanud. Seega olen sunnitud tema enda soovil viitama talle kui Piisonile.

Normaalse inimesena on ka Piison suur narkovastane. Teistest eristab teda aga see, et purjuspäi tekib tal miskipärast vastupandamatu himu enda peal igasugu meelemürke katsetada. Umbes nädal või kaks enne minu sünnipäeva otsustas ta pärast poolepäevast joomingut mingeid minu jaoks tundmatuid tablette hankida. Ja seda mitte ainult endale, vaid ka pea pooltele hostelielanikele. „Diileri“ numbri oli ta poolkogemata saanud paari päeva eest hosteli prügikaste tänavale kärutades. Pikemalt mõtlemata tõmbas Piison talle traati ning poole tunni pärast oli tehing läbi taksoakna tehtud. Hinnaks 200 dollarit ja saagiks 10 hoolikalt topeltkotti pakendatud Mentose-sarnast tabletti. 5 minuti pärast seda, kui takso kummide vilinal minema kihutas, sõi ta need suure vihaga kõik ise üksi ära, sest pimedalt tänavalt tagasi hostelisse jõudnuna avastas ta, et tegemist oligi Mentostega. „Diilerile“ vandus ta küll kurja kättemaksu, kuid nüüdseks on ta juba tagasi kodumaal ning „diiler“ jäigi karistuseta.

Samal ajal, kui mina nädal või kaks hiljem Rottnestil oma sünnipäeva nautisin, otsustas Piison taas pärast poolepäevast joomingut tablette hankida. Seekord aga mitte otse mõnelt „kaupmehelt“, vaid hoopis lähedalasuvast gei- ja lesbiklubist The Court. Sinna läks ta oma tavalises riietuses: sporditoss või plätud (ega ma täpselt ei tea ju, olin Rottnestil), sinised teksad, must maika ning jõhkralt kulunud ja auklik sinakates toonides ruuduline triiksärk. Kuigi narkootikumidest jäi ta ka sel korral ilma, venis klubikülastus lausa 5-tunniseks. Nimelt läks tema mehine Eesti look seal nii hästi peale, et tasuta jooke voolas lausa igast ilmakaarest. Lõpuks hakkas ta end teiste meeste poolt liiga nurkasurutuna tundma ning lasi lihtsalt varvast. Hommikul hostelis ärgates leidis ta tagataskust üle 700 dollari sularaha. Siiani väidab ta, et peale süütu flirdi ei teinud ta selle hankimiseks midagi taunitavat. Tegemist olevat olnud jootrahaga, mis tol õhtul baarmeni asemel lihtsalt tema saagiks langes.

Lõpetuseks võiksin pikalt kirjutada sellest, kuidas Piison oma viimasel laupäeval Austraalias pärast üht järjekordset kasiinokülastust koos sõbraga LSD-d võttis, öö otsa Tai õlut jõi ja hommikul temaga 2 korda kaklema kukkus, kuid see läheks juba veidi  liiale vist.

Selle sissekande pühendangi „kangelasele“ endale.
Edu ajateenistuses ja pea meeles: „Aga miks mitte?“

teisipäev, 12. aprill 2011

Sünnipäev

Kuna vahepealse aja jooksul on juhtunud nii palju, on seda pea võimatu ühe kokkuvõtva pealkirja alla koondada. Blogimist aga päris unarusse ka jätta ei taha. Seega postitan iga sissekande eraldi.

Igatahes, ühel päikselisel märtsikuu laupäeval sain ma aasta vanemaks. Eelnevatest sünnipäevadest ma midagi eriti ei mäleta. Mitte et ma nii väga purjus oleks alati olnud. Lihtsalt pole, mida mäletada. Seetõttu otsustasin sel aastal veidi teisiti toimida. Hommikul vara sõitsin rongiga Fremantle'isse, kus juhtusin muuseas nägema üht veoautot, mis oma ümbermaailmareisi raames mitu head aastat tagasi ka Eestit külastanud on:



Fremantle'i sadamas hüppasime "uppumatule" kiirkaatrile, mis viis meid Rottnestile. Tegemist on väikse saarega paarikümne kilomeetri kaugusel rannikust, kus ainsaks transpordivahendiks jalgratas.




Enamik päevast mööduski mööda saart jalgrattaga ringi sõites, ujudes ja lihtsalt olles. Lisaks sai ka quokkadega veidi tutvust tehtud. Rottnest on nimelt üks väheseid kohti maailmas, kus neid suuri rotilaadseid olendeid kohata võib.



Tagantjärgi võib päeva igati kordaläinuks lugeda.

reede, 18. veebruar 2011

Joonistatud mees

Nii palju siis minu plaanist vähemalt kord nädalas blogi uuendada. Viimasest sissekandest on möödas juba kuu ja 5 päeva. Küll aeg alles lendab. Põhjuseks pole see, et minuga midagi juhtunud oleks. Olen ikka täie elu ja tervise juures. Ptüi-ptüi-ptüi. Süüdistada võib ainult puht-inimlikku laiskust.

Traaditõstmistööd jagus istanduses vaid paariks nädalaks. Pärast seda hakkasime aiakääridega marjakobaraid vähemaks lõikuma. Tegin seda paar nädalat, kuid ei tea siiani päris täpselt, milleks see vajalik oli. Töö oli igavamast igavam, seega veetsime kohutavalt palju aega niisama logeledes ja viinamarjasõda pidades.


26. jaanuaril peeti üleriigilist Austraalia päeva. Minule ei tähendanud see midagi enamat kui töölt vaba päeva ja tasuta hommikusööki linnakeskuses. 29. jaanuaril tähistasid meie maja asiaadid Hiina uusaastat. Sellist pidulauda pole minu silmad ei varem ega hiljem näinud. Ja nii täis polnud mu kõht ammu saanud.


4. veebruaril tulin tagasi Perthi. Polnudki varem Austraalias liinibussiga sõitnud. Lahkumise põhjuseks ei olnud töö lõppemine - teised töötavad seal arvatavasti siiamaani. Lihtsalt tundsin, et aitab küll sellest jamast. Paar päeva enne lõpparvet suutis bossi poeg oma Fordiga ühe teise töötaja Toyota Hiluxile sisse sõita. Toyota põikas vasakule ja sai peaaegu pidama, Ford keeras aga paremale ja ei saanud. Ei teagi, mis tal mõttes oli. Turvavöid keegi loomulikult ei kandnud, kuid õnneks kellegi vigastused tõsised polnud. Ford läks mahakandmisele, teine masin nägi aga juba sama päeva õhtuks välja kui uus.


Perthis olen nüüdseks olnud 2 nädalat. Midagi väga tarka nagu teinud polegi. Kolm päeva laadisin mööblidetaile täis merekonteinereid tühjaks. Esimesel päeva hommikul astusin vale bussi peale ja jäin seetõttu lausa 2 tundi tööle hiljaks. Eriti loll tunne oli ikka. Sellegipoolest oleksin arvatavasti võinud tabelisse täistunnid kirja panna. "Õige" backpacker oleks seda ilmselt ka teinud. Kolmandal päeval sain lisaks tavalisele orjatööle veidi ka kahveltõstukiga ringi lasta.


Esmaspäeval käisin üht ühetoalist üürikorterit uudistamas. Olemas oli voodi, paar kappi, pliit, külmik, rõdu ja bassein. Ja selle eest taheti saada 250 dollarit nädalas. Ennekuulmatu. Eriti kui arvestada, et hea õnne korral õnnestuks 260 dollari eest nädalas saada mõnes rõduga korteris tuba, millel privaatne mullivanniga vannituba, ning hinna sees oleks ka Internet, telekas kaabeltelevisiooniga, kõik söögitegemis- ja pesupesemisvahendid, bassein, jõusaal, saun, spa ja grill. Ning tuba oleks kordades lihtsam üürida kui korterit: kaoks vajadus soovituskirjade ja vähemalt 6 kuni 12-kuulise üüriperioodi järgi.

Viimased 2 päeva kulusid mingile rikkurile kraavi kaevates. Veel paari kuu eest sõitsin kombainiga, nüüd aga olen tavaline labidamees. Aga ei, kui 37-kraadine kuumus välja arvata, siis tegelikult polnud väga vigagi. Kolmapäeval tuldi rongijaama vastu BMW 335i-ga, eile aga MB ML350-ga. Mõlemal päeval sai enne lõunat basseinis kiire jahutav suplus tehtud ning ka tasu üle ei anna kurta: 300 taala puhtalt kätte. Tegemist oli cash-job'iga - ehk siis teisisõnu töötasin mustalt. Esimest korda elus nägin ära ka sellise eluka nagu seda on must luik.


Erilisi tulevikuplaane taaskord pole. Ja isegi kui oleks, siis ega need Austraalias tihtipeale midagi ei tähenda. Näiteks kavatsesin pikka aega hiljemalt selle nädala lõpuks idakalda poole teele asuda. Selle asemel otsin nüüd aga Perthi stabiilset töö- ja elukohta. Itta sooviks ikka minna, kuid samas Perthist lahkuda ei taha. Suht sama lugu on praegu ka Eesti ja Austraaliaga.

neljapäev, 13. jaanuar 2011

Töö viinamarjaistanduses

Nagu plaanitud, lahkusime pühapäeval Perthist. Sõidust ma suurt ei mäleta, kuna magasin tagaistmel pea terve tee. Auto, mis meid sõidutab, pole küll enam päris esimeses nooruses, kuid vähemalt liigub:


Nüüdseks on kogu huvipakkunud info teada. Elukohaks on meil Balingupi minihostel. Nädal maksab 110 dollarit, mis on üsna soodne. Maja jagame 4 korea tütarlapsega, kes inglise keelt kahjuks väga ei mõista. Töökoht asub 5 km kaugusel ning tööks on viinamarjataimi püsti hoidvate traatide tõstmine. Ülemine traat läheb esimesse vahesse ja järgmine neljandasse:


Sellega töökirjeldus piirdubki: kõnnid ja tõstad traate. 8 tundi päevas, 5 päeva nädalas. Päike lõõskab lagipähe ning viinamarju ka süüa ei saa, kuna nende valmimiseni on veel 6-8 nädalat. Tavaliselt makstakse selle eest umbes 19 dollarit tunnis, meile aga 8 senti taime pealt. See ei pruugi eriti palju tunduda, kuid tänane tulemus oli mul näiteks 3230 taime. Pole aimugi, mitut tõstetud traati see tähendab.


Telekas viimasel ajal muust ei räägitagi kui vaid idakalda üleujutustest. Olukord seal on ikka üsna hull: kolm neljandikku Queenslandi osariigist on kuulutatud katastroofialaks. Hukkunuid on üle 10, kaduma jäänuid aga üle 50. Tegu pidavat olema Austraalia kõigi aegade kõige hullema loodusõnnetusega.

Peaaegu oleksin unustanud, aga paari päeva eest varitses meid köögis selline elukas:


laupäev, 8. jaanuar 2011

Kolm uitmõtet

Esiteks on Mad Cat Backpackers ikka üks väga huvitav koht. Ühest küljest on tasuta riis, pasta ja Internet väga teretulnud. Samas aga jooksid hetk tagasi uksest sisse ja trepist üles kaks parameedikut ning eile kinost naastes ootas mind tüüpiline vaatepilt:


Teiseks ei mõista ma, kuidas on võimalik, et hostelist vähem kui kilomeetri kaugusel linnakeskuse südames toimub 10-tunnine muusikafestival, mille peaesinejaiks David Guetta ja Armin van Buuren, ning mina avastan selle vaid paar tundi enne lõppu:


Ja kolmandaks, kuigi viimasel ajal on üha armsamaks muutunud just eestikeelne muusika, tahan ma siiski jagada Austraalia 2009. aasta parimaks lauluks valitud lugu:

Uuel aastal uue hooga

Kuna tegemist on minu selle kümnendi esimese blogipostitusega, siis esmalt head uut aastat kõigile neile, kellele ma seda veel soovinud pole. Aastavahetus ise oli viimase kolme aasta kõige rahulikum, mis on üllatav, arvestades et eelmised möödusid Hiiumaal, see aga linnas, kus elanikke rohkem kui Eestis. Isegi ilutulestikku ei näinud. Poes siin rakette nimelt ei müüda ning linna korraldatud saluut jäi jõe äärest vaadatuna pea täielikult majade varju. See-eest suutsime aga juba 2011. aasta esimestel minutitel politseiga väikest-viisi sekeldustesse sattuda. Õnneks trahvini asi ei läinud, piisas õllepurgi maha tühjaksvalamisest. Sarnaselt Eestiga on siingi avalikus kohas alkoholi tarbimine keelatud, suitsu võib aga pea kõikjal kimuda. Ning politseinikke kohtab siin iga nurga peal. Lisaks tavapärastele autopatrullidele liiguvad nad ka jalgsi, jalgratta ja hobusega.


Eelmisel nädalal tekkis võimalus kinomaailma telgitagustega veidi lähemalt tutvuda. Tänu tuttavale kinooperaatorile, kel nimeks Antti ja kodumaaks vennasvabariik Soome, avanesid minu ees muidu nii kiivalt suletud projektsiooniruumi ja filmihoidla uksed. Lisaks sai veel paaril korral niisama kinos käidud, nii ühe dollari eest kui ka päris tasuta. Kuid plaanitud filmimaraton läks kahjuks luhta ning ühtki töökohta mulle seal samuti lõppude-lõpuks ei leidunud.


Homme lahkun juba-ma-ei-tea-mitmendat-korda Perthist, reisikaaslasteks eile AussiJobsis kohatud kaks eestlast Rene ja Sven ning eesmärgiks esmaspäeva hommikul kell pool kaheksa mingisse viinamarjaistandusse tööle ilmuda. Ega me päris täpselt hetkel ei tea, milles töö seisneb, palju palk on ning kus me elama hakkame, aga eks see kõik selgub lähipäevil. Sisetunne ütleb, et ega mingit head kogemust vist tulemas pole, kuid ka halb kogemus on kogemus. Tundsin lihtsalt, et hädasti on vaheldust ja "maa peale tagasitoomist" vaja. See hostelielu ja mitte millegi tegemine pole siiski päris see, mille nimel nii kaugele reisisin. Seega võtsingi vastu esimese suvalise tööotsa, mis ette sattus. Ehk õnnestub nõnda seljakotiränduri põnevale elule uuesti hing sisse puhuda.