Hetk tagasi lõppes hosteli ühine jõulusööming. Nüüd lasen leiba luusse. Erilisi plaane lähitulevikuks veel tekkinud pole. Aga ega mul nendega vähemalt hetkel väga kiire ei ole ka.
laupäev, 25. detsember 2010
Jõuluime!
Mitte et see omaette sissekannet väärt oleks, kuid kuna mul Twitterit pole, siis peab blogi asja ära ajama. Nimelt saadi minu hostelitoas täna viimaks konditsioneer tööle! Ehk siis teisisõnu leiti selle pult üles või puldile patareid või midagi sarnast. Ning 40 kraadi asemel on siin nüüd vaid 22 kraadi sooja. Tunnen, kuidas mõte koheselt lausa kordades kiiremini jooksma hakkas.
Põrgupalavuse tõttu pole viitsinud viimastel päevadel eriti midagi teha. Isegi mitte randa minna. Täna võtsin end pärast häbiväärselt pikka Simpsonite jõulumaratoni viimaks kokku ja tegin tunnise jalutuskäigu linna peal. Vaatepilt oli nagu mingist maailmalõpu-filmist: kõik asutused olid suletud ning tänavatel ei leidunud pea ühtki hingelist. Vaid üks McDonalds ja käputäis aasia poode-restorane olid imekombel avatud.
Hetk tagasi lõppes hosteli ühine jõulusööming. Nüüd lasen leiba luusse. Erilisi plaane lähitulevikuks veel tekkinud pole. Aga ega mul nendega vähemalt hetkel väga kiire ei ole ka.
Hetk tagasi lõppes hosteli ühine jõulusööming. Nüüd lasen leiba luusse. Erilisi plaane lähitulevikuks veel tekkinud pole. Aga ega mul nendega vähemalt hetkel väga kiire ei ole ka.
kolmapäev, 22. detsember 2010
Taaskord tagasi alguses
Püüan võtta lühidalt kokku viimase aja tähtsaimad sündmused. Ehk õnnestub.
Laupäeva õhtul jõudsin pärast nelja nädalat kombainiroolis esimest korda Perthi, eesmärgiks poolteist päeva puhata ja esmaspäeva varahommikul taas tööle minna. Pühapäeva õhtul sain ülemuselt sõnumi, et niiskuse tõttu esmaspäeval veel töötegemiseks ei lähe. Jäin lootma teisipäeva peale. Esmaspäevaõhtune sõnum sarnanes eelmisega, järgmises seisis juba aga, et töökogus ei osutunud kaugeltki nii suureks kui oodatud ning minu teeneid enam seetõttu ei vajata. No tore. Aga nii see Austraalias käibki: tuled Perthi nädalavahetust veetma ning 3 päeva hiljem avastad end järsku töötuna. Peaksin sellega vist juba harjunud olema.
Koos kiivi-Ryaniga, kes minust paar päeva varem töötuks jäi, käisime pühapäeval Lääne-Austraalia Akvaariumis ehk AQWA-s. Sarnaselt loomaaiale sai näha nii mõndagi, kuid teist korda ei külastaks ma enam kumbagi. Küllap olin ootused enda jaoks lihtsalt liiga kõrgeks suutnud ajada.
Tavaliselt ma blogis oma tulevikuplaane eriti ei avalda. Enamasti seetõttu, et need siinmail nii kiiresti muutuma kipuvad, seekord aga selle pärast, et neid lihtsalt pole. Kaido ja Rauno lähevad homme haltuura-korras üht merekonteinerit tühjendama, mina olin sunnitud selle tööotsa vahele jätma. Tervise huvides või nii.
Lõpetuseks häid lähenevaid jõulupühi kõigile! Selles riigis muide tähistatakse neid 25. detsembril ehk siis päev hiljem kui Eestis.
Laupäeva õhtul jõudsin pärast nelja nädalat kombainiroolis esimest korda Perthi, eesmärgiks poolteist päeva puhata ja esmaspäeva varahommikul taas tööle minna. Pühapäeva õhtul sain ülemuselt sõnumi, et niiskuse tõttu esmaspäeval veel töötegemiseks ei lähe. Jäin lootma teisipäeva peale. Esmaspäevaõhtune sõnum sarnanes eelmisega, järgmises seisis juba aga, et töökogus ei osutunud kaugeltki nii suureks kui oodatud ning minu teeneid enam seetõttu ei vajata. No tore. Aga nii see Austraalias käibki: tuled Perthi nädalavahetust veetma ning 3 päeva hiljem avastad end järsku töötuna. Peaksin sellega vist juba harjunud olema.
Koos kiivi-Ryaniga, kes minust paar päeva varem töötuks jäi, käisime pühapäeval Lääne-Austraalia Akvaariumis ehk AQWA-s. Sarnaselt loomaaiale sai näha nii mõndagi, kuid teist korda ei külastaks ma enam kumbagi. Küllap olin ootused enda jaoks lihtsalt liiga kõrgeks suutnud ajada.
Tavaliselt ma blogis oma tulevikuplaane eriti ei avalda. Enamasti seetõttu, et need siinmail nii kiiresti muutuma kipuvad, seekord aga selle pärast, et neid lihtsalt pole. Kaido ja Rauno lähevad homme haltuura-korras üht merekonteinerit tühjendama, mina olin sunnitud selle tööotsa vahele jätma. Tervise huvides või nii.
Lõpetuseks häid lähenevaid jõulupühi kõigile! Selles riigis muide tähistatakse neid 25. detsembril ehk siis päev hiljem kui Eestis.
neljapäev, 16. detsember 2010
neljapäev, 9. detsember 2010
Elukallidusest
Pärast seda, kui Mullewas teenitud raha kahtlaselt kiiresti sõrmede vahelt libises, otsustasin edasistel kulutustel veidi pingsamalt silma peal hoida. Ja nii paningi novembrikuu jooksul märkmikku kirja iga viimase kui kulutatud dollari. Eksperiment osutus üsna tüütuks, seega detsembris ma seda enam ei jätka. Kuid üks kuu on siiski piisavalt pikk aeg, et anda veidi aimu Austraalia elukallidusest.
Päris piima-saia tasandile laskuma vast ei hakka, püüan kategooriad veidi üldisemad hoida:
Enda kaitseks pean mainima, et söögi- ja rämpstoiduarve kasvatasid suureks roadhouse'idest, kiirsöögikohtadest ja pubidest ostetud eined, mille tööandja kinni maksab. Ning enamik alkoholist on pubides prae kõrvale joodud õlu, mis samuti kompenseerimisele kuulub. Majutuse peale pole aga seepärast eriti midagi kulunud, kuna olen enamuse kuust tööd tehes ringi rännanud.
Meditsiiniteenuseid pole siiani pidanud Austraalias tarbima, kui jätta välja eilne päev, mil olin sunnitud laskma endal ühe hamba välja tõmmata. See lõbu kergendas kukrut lausa 352 dollari ehk 4100 krooni võrra. Õnneks on QBE nõustunud mulle sellest 1565 krooni hüvitama. Asi seegi.
Päris piima-saia tasandile laskuma vast ei hakka, püüan kategooriad veidi üldisemad hoida:
- Transport: 45 dollarit (524 krooni)
- Majutus: 233 dollarit (2714 krooni)
- Söök-jook: 425 dollarit (4950 krooni)
- Rämpstoit: 106 dollarit (1235 krooni)
- Meelelahutus: 21 dollarit (245 krooni)
- Alkohol: 134 dollarit (1561 krooni)
- Hügieen: 24 dollarit (280 krooni)
- Internet: 79 dollarit (920 krooni)
- Kõneaeg: 30 dollarit (349 krooni)
- Muud kulud: 90 dollarit (1048 krooni)
- Kokku: 1187 dollarit (13826 krooni)
Enda kaitseks pean mainima, et söögi- ja rämpstoiduarve kasvatasid suureks roadhouse'idest, kiirsöögikohtadest ja pubidest ostetud eined, mille tööandja kinni maksab. Ning enamik alkoholist on pubides prae kõrvale joodud õlu, mis samuti kompenseerimisele kuulub. Majutuse peale pole aga seepärast eriti midagi kulunud, kuna olen enamuse kuust tööd tehes ringi rännanud.
Meditsiiniteenuseid pole siiani pidanud Austraalias tarbima, kui jätta välja eilne päev, mil olin sunnitud laskma endal ühe hamba välja tõmmata. See lõbu kergendas kukrut lausa 352 dollari ehk 4100 krooni võrra. Õnneks on QBE nõustunud mulle sellest 1565 krooni hüvitama. Asi seegi.
esmaspäev, 6. detsember 2010
Vihmapühad
Alustuseks nii palju, et elukohaks on mul nüüdseks juba üle nädala olnud linn nimega Esperance Lääne-Austraalia lõunarannikul. Siia tõi mind loomulikult ei miski muu kui töö. Ning tööks pole enam viljaproovide kaalumine ja pakendamine, vaid kombainiga sõitmine. Hommikust õhtuni. Päev päeva järelt. Hea küll, kui aus olla, siis vastavalt vajadusele peab tegelikult siiski vahel ka proovidega mässama.
Koduks on meil 2-kordne meresinine üürimaja vaevalt 50 meetri kaugusel ookeanist. "Meie" all pean seekord lisaks endale silmas nelja Austraalia kutti, kelleks on 18-aastane Riley, 19-aastane keemiatudeng Tim, 19-aastane psühholoogiatudeng Jack ning 40-aastane diiselmehaanik Bandjo. Olemas on kõik eluks vajalik ning lisaks käiakse iga paari päeva tagant linu-rätikuid vahetamas.
Neljapäeval saabus viimaks kauaoodatud vihmasadu. "Kauaoodatud" seetõttu, et tegemist oli 11. järjestikuse tööpäevaga. Tüüpilise tööpäeva pikkus varieerub meil muide 10-st kuni 15 tunnini. Igatahes, kuna ka järgmiseks päevaks lubati vihma ning märga vilja naljalt ei korista, jätkus õhtu pärast ühist söömaaega pubis The Pier (Kai) ja klubis, millel hellitav hüüdnimi The Snake Pit (Maokoobas). Baarileti taga töötavad seal muide teiste seas 2 Eesti tütarlast, kelle päritolu puhtalt neile otsa vaadates ära suutsin arvata.
Tol õhtul nähtud-tehtud asjadel pikemalt peatuma ei hakka. Mainimist väärib aga see, kuidas õhtu lõppes. Nimelt jõudsin majja teise inimesena, hinnanguliselt 10 minutit pärast Bandjo't. Üllataval kombel oli esiuks lukus. Koputasin siis nii kaua Bandjo aknale, kuni ta mulle ukse avas. Päris veel, kus võti on. Kuigi olin ise talle klubis võtme andnud, ei pööranud ma sellele suuremat tähelepanu ning vastasin, et ei tea. Bandjo läks tagasi magama, mina aga Interneti manu. Veel omakorda 10 minutit hiljem saabunud Jack pistis üsna varsti pea toa ukse vahelt sisse ning küsis kohkunud häälel, et ega ma vannitoa põrandal olevast verest ja klaasikildudest midagi ei tea. Arvasin loomulikult, et ta teeb nalja, kuid vannitoas avanenud vaatepilt oli naljast kaugel. Keegi oli vannitoa akna puruks löönud, sealtkaudu sisse roninud ning vereloigu suurust arvestades seda tehes end ka päris korralikult vigastanud. Jack kahtlustas röövlit, mina aga koheselt Bandjo't. Tahtsime kindlad olla, et too öö jooksul verest tühjaks ei jookse. Seega äratasime ta siis üles ning meie arupärimise peale saime vastuseks, et ta olevat jah endale kuidagi kätte lõiganud, kuid nüüd on kõik korras. Sellega lugu lõppeski. Hommikul oli tore teadmatuses vaevleva Bandjo mäluauke lappida. Veelgi toredam oli, kui tema pükste tagataskust "kadunud" majavõtme leidsime. Pärastlõunaks oli aknaklaas vahetatud ning tööle me ei jõudnudki.
Reede õhtul küsisin bossi käest bongo-bussi ning koos Timi ja Jackiga sõitsime õhtusöögi eel läbi Great Ocean Drive'i nimelise tee. Kuigi tagumiku all oli minibuss, kiirusepiiranguks enamasti 70 km/h ning üle tee jooksis lugematu arv väikseid jäneseid, oli tegemist siiski ühe senise elu parima sõidukogemusega. Seda lisaks tee enda kvaliteedile loomulikult ikka avanenud vaadete tõttu.
Koduks on meil 2-kordne meresinine üürimaja vaevalt 50 meetri kaugusel ookeanist. "Meie" all pean seekord lisaks endale silmas nelja Austraalia kutti, kelleks on 18-aastane Riley, 19-aastane keemiatudeng Tim, 19-aastane psühholoogiatudeng Jack ning 40-aastane diiselmehaanik Bandjo. Olemas on kõik eluks vajalik ning lisaks käiakse iga paari päeva tagant linu-rätikuid vahetamas.
Neljapäeval saabus viimaks kauaoodatud vihmasadu. "Kauaoodatud" seetõttu, et tegemist oli 11. järjestikuse tööpäevaga. Tüüpilise tööpäeva pikkus varieerub meil muide 10-st kuni 15 tunnini. Igatahes, kuna ka järgmiseks päevaks lubati vihma ning märga vilja naljalt ei korista, jätkus õhtu pärast ühist söömaaega pubis The Pier (Kai) ja klubis, millel hellitav hüüdnimi The Snake Pit (Maokoobas). Baarileti taga töötavad seal muide teiste seas 2 Eesti tütarlast, kelle päritolu puhtalt neile otsa vaadates ära suutsin arvata.
Tol õhtul nähtud-tehtud asjadel pikemalt peatuma ei hakka. Mainimist väärib aga see, kuidas õhtu lõppes. Nimelt jõudsin majja teise inimesena, hinnanguliselt 10 minutit pärast Bandjo't. Üllataval kombel oli esiuks lukus. Koputasin siis nii kaua Bandjo aknale, kuni ta mulle ukse avas. Päris veel, kus võti on. Kuigi olin ise talle klubis võtme andnud, ei pööranud ma sellele suuremat tähelepanu ning vastasin, et ei tea. Bandjo läks tagasi magama, mina aga Interneti manu. Veel omakorda 10 minutit hiljem saabunud Jack pistis üsna varsti pea toa ukse vahelt sisse ning küsis kohkunud häälel, et ega ma vannitoa põrandal olevast verest ja klaasikildudest midagi ei tea. Arvasin loomulikult, et ta teeb nalja, kuid vannitoas avanenud vaatepilt oli naljast kaugel. Keegi oli vannitoa akna puruks löönud, sealtkaudu sisse roninud ning vereloigu suurust arvestades seda tehes end ka päris korralikult vigastanud. Jack kahtlustas röövlit, mina aga koheselt Bandjo't. Tahtsime kindlad olla, et too öö jooksul verest tühjaks ei jookse. Seega äratasime ta siis üles ning meie arupärimise peale saime vastuseks, et ta olevat jah endale kuidagi kätte lõiganud, kuid nüüd on kõik korras. Sellega lugu lõppeski. Hommikul oli tore teadmatuses vaevleva Bandjo mäluauke lappida. Veelgi toredam oli, kui tema pükste tagataskust "kadunud" majavõtme leidsime. Pärastlõunaks oli aknaklaas vahetatud ning tööle me ei jõudnudki.
Reede õhtul küsisin bossi käest bongo-bussi ning koos Timi ja Jackiga sõitsime õhtusöögi eel läbi Great Ocean Drive'i nimelise tee. Kuigi tagumiku all oli minibuss, kiirusepiiranguks enamasti 70 km/h ning üle tee jooksis lugematu arv väikseid jäneseid, oli tegemist siiski ühe senise elu parima sõidukogemusega. Seda lisaks tee enda kvaliteedile loomulikult ikka avanenud vaadete tõttu.
kolmapäev, 24. november 2010
Päevapilt: Kombainijuht Stoney
Hüüdnimi Stoney tuleb sellest, et esiteks ei oska keegi mu nime hääldada ning teiseks olen ma eestlane ehk estonian. Kivis olemisega pole sellel midagi pistmist. Päriselt.
teisipäev, 23. november 2010
pühapäev, 21. november 2010
Elumärk
Tere taas! Mõtlesin enne magamaminekut siiski midagi kirjutada. Blogimine on viimasel ajal üsna unarusse jäänud. Häbi lausa veidi. Aga millest ma ikka muljetan, kui midagi huvitavat teinud/näinud pole? Nädala keskel olen tööl, nädalavahetusel teenin samuti elatist või puhkan Perthis. Sellest, mis kell ärkasin, mida lõunaks sõin ning mis värvi linade vahele magama heitsin, pole ei minul huvitav kirjutada ega kellelgi teisel lugeda. Seega olengi seadnud endale tagasihoidliku eesmärgi vähemalt korra nädalas blogida. Tõestamaks, et ikka hing sees või nii. Kaarti püüan aga igal õhtul uuendada. Seda loomulikult juhul, kui asukoht muutunud on ning Internetti õnnestub saada. Telstra leviala on küll teatavasti parim, kuid siiski mitte ideaalne.
Nüüdseks olen Austraalias muide olnud juba 2 kuud ja 1 päeva. Teisisõnu siis peaaegu täpselt 9 nädalat, millest 5 olen tööd teinud, ülejäänud aja aga niisama eksisteerinud. On olnud nii 14-tunniseid tööpäevi, rohkem ja vähem metsikuid pidusid, uusi ja huvitavaid kohti kui ka pea igast rahvusest tuttavaid. Olen sõitnud nii sedaani, Bobcati, maasturi, universaali, pikapi, kahveltõstuki, mikrobussi, kombaini kui ka veoautoga. Nähtud on känguruid, vallabisid, sisalikke, papagoisid, emusid, kitsesid, jäneseid, delfiine, raid, kilpkonna, rebast, madu ning mürgiseid ämblikke. Julgen senisega vist isegi enam-vähem rahule jääda. Hetkel on elu küll üsna rutiinseks muutunud, kuid see on vaid ajutine.
Nüüdseks olen Austraalias muide olnud juba 2 kuud ja 1 päeva. Teisisõnu siis peaaegu täpselt 9 nädalat, millest 5 olen tööd teinud, ülejäänud aja aga niisama eksisteerinud. On olnud nii 14-tunniseid tööpäevi, rohkem ja vähem metsikuid pidusid, uusi ja huvitavaid kohti kui ka pea igast rahvusest tuttavaid. Olen sõitnud nii sedaani, Bobcati, maasturi, universaali, pikapi, kahveltõstuki, mikrobussi, kombaini kui ka veoautoga. Nähtud on känguruid, vallabisid, sisalikke, papagoisid, emusid, kitsesid, jäneseid, delfiine, raid, kilpkonna, rebast, madu ning mürgiseid ämblikke. Julgen senisega vist isegi enam-vähem rahule jääda. Hetkel on elu küll üsna rutiinseks muutunud, kuid see on vaid ajutine.
laupäev, 13. november 2010
Novembri teine nädal
Viimase 7 päeva jooksul ausalt öeldes midagi väga huvitavat nagu teinud polegi. Pühapäeval käisin poodlemas, saagiks Telstra netipulk, Microsofti hiir ja elu esimene sushi-kogemus. Pärastlõuna sisustas taas jalgpall, õhtul sain aga lõpuks Kaido, Rauno ja Veronikaga kokku. Linnapildis hakkasid eelmise nädala lõpus üha enam tooni andma ohtrad jõulukaunistused, kuigi pühadeni on veel kõvasti aega:
Esmaspäeva hommikul läksin viimaks tööle. Tööks on viljanäidiste põllult koristamine, kaalumine ja pakendamine. Sel nädalal töötasin 2-kohalise kombaini peal. Teisipäeval sain sellega ka ise sõita, kuid enamalt oli minu ülesandeks siiski pakendamine ja kaalumine.
Kolmapäeva hommikul külastasime vaatamisväärsust nimega Wave Rock. Tegemist on siis suure laine-kujulise kiviga:
Õhtul hakkas vihma sadama, seega neljapäeval vilja koristada ei saanud. Tegelesime hoopis kaalumist vajavate proovidega. Pool päeva magasin niisama maha. Eile õhtul tulin Northamist rongiga The Prospector nädalavahetuseks Perthi. Esmaspäeval kõigi eelduste kohaselt taas tööle.
Esmaspäeva hommikul läksin viimaks tööle. Tööks on viljanäidiste põllult koristamine, kaalumine ja pakendamine. Sel nädalal töötasin 2-kohalise kombaini peal. Teisipäeval sain sellega ka ise sõita, kuid enamalt oli minu ülesandeks siiski pakendamine ja kaalumine.
Kolmapäeva hommikul külastasime vaatamisväärsust nimega Wave Rock. Tegemist on siis suure laine-kujulise kiviga:
Õhtul hakkas vihma sadama, seega neljapäeval vilja koristada ei saanud. Tegelesime hoopis kaalumist vajavate proovidega. Pool päeva magasin niisama maha. Eile õhtul tulin Northamist rongiga The Prospector nädalavahetuseks Perthi. Esmaspäeval kõigi eelduste kohaselt taas tööle.
laupäev, 6. november 2010
Novembri esimene nädal
Esmalt vabandused, et ma üle nädala midagi kirjutanud pole. Eelmise laupäeva õhtul ajasin läpakale veerand purki õlut. Arvuti sain pühapäeval tööle, klaviatuuri aga alles neljapäeval. See oli esimene põhjus. Teiseks pole mul töö ja magamise kõrvalt eriti millekski muuks aega olnud.
Laupäeval käisime Cottesloe' rannas. Lisaks minule kanadalased, kiivi (ehk uusmeremaalane) ja üks sakslane nimega Dominique. Rannas otsisime rahvast juurde ja mängisime ultimate frizbee' nimelist mängu. Ma polnud sellest varem nagu väga kuulnudki, kuid tegemist on päris ehtsa spordialaga. Ja väga väsitavaga, kusjuures. Minule meenutas see enim vast käsipalli. Ainult et palli asemel on lendav taldrik.
Pühapäeva hommikupoolikul jamasin põhiliselt arvutiga. Pärastlõunal käisin teiste seljakotiränduritega jalkat mängimas. Homme lähen arvatavasti uuesti. Toimub see nimelt igal pühapäeval. Teisipäevast reedeni tegin tööd. Kolisime ühte väikekontorit ja angaari ümber. Töö nagu töö ikka, eriti pikalt sellel peatuda ei viitsi.
Neljapäeva õhtul käisin kinos Jackass 3-D vaatamas. Otsustasin juba mitme kuu eest, et sellest saab minu elu esimene 3D kinoelamus. Pilet oli üllatavalt kallis: 18,5 dollarit lausa. Kuid film ise oli seeeest igat senti väärt.
Nädalavahetuse veedan niisama puhates. Esmaspäeva varahommikul lahkun taas Perthist. Kauaoodatud töö hakkab viimaks pihta. Tööandjaks on üks põllumajandusuuringutega tegelev firma, millel on Lääne-Austraalias lugematul hulgal väikepõlde. Tööks on vili ära koristada ja nõuetekohaselt pakendada. Esimesed 2 nädalat elan arvatavasti erinevates hostelites, motellides ja hotellides.
Võimalik, et muretsen täna või homme viimaks Telstra internetipulga. Vastasel juhul tekib blogimisse taas paratamatult pikem paus sisse.
Lõpetuseks vaade minu praegusele kodule:
Laupäeval käisime Cottesloe' rannas. Lisaks minule kanadalased, kiivi (ehk uusmeremaalane) ja üks sakslane nimega Dominique. Rannas otsisime rahvast juurde ja mängisime ultimate frizbee' nimelist mängu. Ma polnud sellest varem nagu väga kuulnudki, kuid tegemist on päris ehtsa spordialaga. Ja väga väsitavaga, kusjuures. Minule meenutas see enim vast käsipalli. Ainult et palli asemel on lendav taldrik.
Pühapäeva hommikupoolikul jamasin põhiliselt arvutiga. Pärastlõunal käisin teiste seljakotiränduritega jalkat mängimas. Homme lähen arvatavasti uuesti. Toimub see nimelt igal pühapäeval. Teisipäevast reedeni tegin tööd. Kolisime ühte väikekontorit ja angaari ümber. Töö nagu töö ikka, eriti pikalt sellel peatuda ei viitsi.
Neljapäeva õhtul käisin kinos Jackass 3-D vaatamas. Otsustasin juba mitme kuu eest, et sellest saab minu elu esimene 3D kinoelamus. Pilet oli üllatavalt kallis: 18,5 dollarit lausa. Kuid film ise oli seeeest igat senti väärt.
Nädalavahetuse veedan niisama puhates. Esmaspäeva varahommikul lahkun taas Perthist. Kauaoodatud töö hakkab viimaks pihta. Tööandjaks on üks põllumajandusuuringutega tegelev firma, millel on Lääne-Austraalias lugematul hulgal väikepõlde. Tööks on vili ära koristada ja nõuetekohaselt pakendada. Esimesed 2 nädalat elan arvatavasti erinevates hostelites, motellides ja hotellides.
Võimalik, et muretsen täna või homme viimaks Telstra internetipulga. Vastasel juhul tekib blogimisse taas paratamatult pikem paus sisse.
Lõpetuseks vaade minu praegusele kodule:
reede, 29. oktoober 2010
Perth - Exmouth - Perth
Nädalane reis on viimaks läbi. Räägin lühidalt, kus käisin ja mida nägin/tegin:
Elukohaks on mul nüüd taas Mad Cat Backpackers. Seekord aga 20-kohaline tuba, mille öö rahakotti 19 dollari võrra kergendab. Olen ma ju 40-st Austraalias veedetud päevast vaid 12-l tööd teinud. Ning eks see roadtrip läks ka ikka omajagu maksma. Seega pole rahaline olukord hetkel just kiita. Kui kulusid veidi koomale tõmmata, peaksin aga siiski edukalt hakkama saama.
Hetk tagasi sõin oma elu esimese saia maapähklivõi ja moosiga ehk PB & J (Peanut Butter & Jam) nagu mu Põhja-Ameerika sõbrad seda kutsuvad. Polnud nagu väga vigagi.
- Reede 22.10.10 - Eric ja Logan korjasid mind lõuna paiku Mad Catsi eest peale. Enne linnast lahkumist ostsime Woolworthsist söögi- ja joogipoolist ning mina veel lisaks Kmartist 25 dollari eest 4-inimese kuppeltelgi. Järgnevaks 7 ööks sai sellest mu kodu. Väikelinnakeses nimega Lancelin avanes võimalus purje- ja liivalauda proovida, kuid ilm olevat "algajate jaoks liiga tuuline" olnud. Päeva lõpetas Pinnacles, mis on lubjakivist moodustisi täis kõrb Nambungi Rahvuspargis.
 |
| The Pinnacles |
- Laupäev 23.10.10 - Kanadalased käisid Dongara South Beachil ujumas, keskpäevaks olime Geraldtonis. Päeva tipphetk oli roosa veega järv Hutt Lagoon. Õhtupimeduses jõudsime Monkey Miasse.
 |
| Roosa järv |
- Pühapäev 24.10.10 - Nägime lähedalt vähemalt 6 delfiini, Loganil õnnestus ühte isegi sööta. Rohkem Monkey Mias midagi huvitavat teha polnud. Teel Carnarvoni põikasime läbi Shell Beach'ilt, mis on üleni valgeid merekarpe täis rand. Carnarvonis külastasime kunagist NASA jälgimisjaama ja miilipikkust sadamasilda. Hämaras jõudsime Coral Bay'sse.
 |
| NASA satipann |
- Esmaspäev 25.10.10 - Enamik päevast möödus snorgeldades. Suhtusin sellesse alguses üsna skeptiliselt, kuid tegelikult oli vaade Ningaloo korallrahule ning selle elanikele ei midagi vähemat kui hämmastav. Õnnestus näha nii raid kui ka kilpkonna. Väike soovitus Coral Bay külastajatele: ärge tehke sama viga, mis meie, ning laenutage snorgeldamisvarustus peatänava asemel pigem rannast. Hinnavahe on kahekordne. Õhtuks jõudsime Exmouthi ehk reisi lõppsihtkohta.
 |
| Merikilpkonn |
- Teisipäev 26.10.10 - Eric ja Logan läksid taas snorgeldama ning seekord õnnestus neil isegi haid näha. Mina aga otsustasin Exmouthiga tutvuda. Seda peamiselt eelmisel päeval saadud (ränga) päikesepõletuse tõttu. Öö möödus ühes suvalises teeäärses parklas.
 |
| Emu |
- Kolmapäev 27.10.10 - Veetsime peaaegu terve päeva sõites. Ainuke vähegi huvitav koht oli Kalbarri oma Finlay's B.B.Q. kalarestorani ning Nature's Window' ja Z Bendiga Kalbarri Rahvuspargis. Öö möödus taas ühes teeäärses parklas.
 |
| Looduse aken |
- Neljapäev 28.10.10 - Hommikusöögiks olid grillburgerid ja -vorstid Geraldtoni rannas. See võis väga vabalt olla minu senise elu parim hommikusöök. Eriti kui arvestada seda, kui vähe see maksma läks ning kui maitsev see oli. Hommikul saime veel ülemuselt sõnumi, et töö algab loodetust nädal aega hiljem. See ei rõõmustanud kedagi meist. Lancelinis avanes taas 25 dollari eest võimalus purjelauda proovida. Ilm polnud just kõige ilusam ning mina, kes ma end vees just kõige kodusemalt ei tunne, sinna ei tikkunud. Teised kaks aga küll. Kuid tagantjärgi ei usu ma, et purjelauatamine mulle pooltki sama palju lõbu oleks pakkunud kui Ericu ja Logani lugematu arv vettekukkumisi. Enne linnakesest lahkumist katsetasime ära liivalaua, mis polnud ausalt öeldes midagi erilist. Veel tänagi tuli mõlemast kõrvast välja sõrmkübaratäis liiva. Öö möödus... Jah, arvasite ära: teeäärses parklas. Trahv selle eest on 100 dollarit, muide. Ning seda per nägu. Kuid seda vaid siis, kui vahele jääda.
 |
| Eilne hommikusöök |
- Reede 29.10.10 - Enne kella 10 olime tagasi Perthis. Aussijobs avati täna aga alles kell 13:00. Passisime esmalt paar tundi raamatukogus, seejärel veel paar Aussijobsis. Tööd ei saanud keegi meist. Läheme esmaspäeval tagasi, kuid erilist lootust ei paista olevat. Aussijobs pole loomulikult ainuke koht, mille kaudu tööd leida, eriti veel ajutist.
 | |
| Tüüpiline hommik |
Hetk tagasi sõin oma elu esimese saia maapähklivõi ja moosiga ehk PB & J (Peanut Butter & Jam) nagu mu Põhja-Ameerika sõbrad seda kutsuvad. Polnud nagu väga vigagi.
neljapäev, 21. oktoober 2010
Tööots number kaks
Pikalt heietama ei hakka, liiga väsinud selleks. Ja varem ei tahtnud seepärast rääkida, kuna ootasin, et asi ikka kindel oleks.
Igatahes, reedel saatis AussiJobsi Anissa ühele põllumajandusfirmale 9 noormehe resümeed, sealhulgas ka minu oma. Esmaspäeval kutsuti 6 meist intervjuule. Lisaks minule uus-meremaalane Ryan, kanadalased Eric ja Logan ning 2 sakslast, kelle nimesid ma ei mäleta. Intervjuul rääkisime lühidalt endast ning nautisime tasuta kesvamärjukest. Teisipäeval saime teada, et Ryan, Eric, Logan ja mina oleme oodatud treeningpäevale. Nüüdseks on paberitele alla kirjutatud ja uus töö olemas.
Kõigi eelduste kohaselt peaks see algama 1. novembril ning kestma jõuludeni. Tegemist on liikuva tööga, kuid transport, majutus ja söök on firma poolt. Ega ma päris täpselt ei teagi, mida tegema hakkan - põhjalikum väljaõpe tuleb töö käigus. Täna õppisime põhiliselt seda, kuidas kombaine koormarihmadega turvaliselt treileritele kinnitada.
Pärastpoole tegin teoks järjekordse ammuse mõtte, ning kutsusin ka teised kaasa. Nimelt külastasime Perthi (võimalik, et ka koguni Lääne-Austraalia) suurimat siseruumides pesitsevat kaljuronimiskeskust Rockface. 10 dollari eest turnisime seal üle tunni. Mingit ajapiirangut tegelikult polnud, kuid jaks sai lihtsalt otsa. Sõrmed on senini kanged. Aga ei, väga lõbus oli. Soovitan kõigile, kes proovinud pole.
Homme hommikupoolikul lahkun kõigi eelduste kohaselt koos Kanada kuttidega Perthist. Otsustasime töö alguseni jäänud aja Lääne-Austraaliat avastades sisustada. Liigutab meid nende 2000. aasta must universaalkerega Ford Falcon. Taaskord 4.0 ja automaat. Seekord töötava kliimaga. Suuna võtame põhjakaarde.
Igatahes, reedel saatis AussiJobsi Anissa ühele põllumajandusfirmale 9 noormehe resümeed, sealhulgas ka minu oma. Esmaspäeval kutsuti 6 meist intervjuule. Lisaks minule uus-meremaalane Ryan, kanadalased Eric ja Logan ning 2 sakslast, kelle nimesid ma ei mäleta. Intervjuul rääkisime lühidalt endast ning nautisime tasuta kesvamärjukest. Teisipäeval saime teada, et Ryan, Eric, Logan ja mina oleme oodatud treeningpäevale. Nüüdseks on paberitele alla kirjutatud ja uus töö olemas.
Kõigi eelduste kohaselt peaks see algama 1. novembril ning kestma jõuludeni. Tegemist on liikuva tööga, kuid transport, majutus ja söök on firma poolt. Ega ma päris täpselt ei teagi, mida tegema hakkan - põhjalikum väljaõpe tuleb töö käigus. Täna õppisime põhiliselt seda, kuidas kombaine koormarihmadega turvaliselt treileritele kinnitada.
Pärastpoole tegin teoks järjekordse ammuse mõtte, ning kutsusin ka teised kaasa. Nimelt külastasime Perthi (võimalik, et ka koguni Lääne-Austraalia) suurimat siseruumides pesitsevat kaljuronimiskeskust Rockface. 10 dollari eest turnisime seal üle tunni. Mingit ajapiirangut tegelikult polnud, kuid jaks sai lihtsalt otsa. Sõrmed on senini kanged. Aga ei, väga lõbus oli. Soovitan kõigile, kes proovinud pole.
Homme hommikupoolikul lahkun kõigi eelduste kohaselt koos Kanada kuttidega Perthist. Otsustasime töö alguseni jäänud aja Lääne-Austraaliat avastades sisustada. Liigutab meid nende 2000. aasta must universaalkerega Ford Falcon. Taaskord 4.0 ja automaat. Seekord töötava kliimaga. Suuna võtame põhjakaarde.
teisipäev, 19. oktoober 2010
Perthi loomaaed
Eile leidsin lõpuks aega külastada Perthi loomaaeda. Olin seda juba ammu teha tahtnud. Sinna saamiseks tuleb praamiga Perthi kesklinnast üle jõe Lõuna-Perthi sõita. Maksab see 1,7 dollarit ning aega kulub 7 minutit. Loomaaed on sadamast 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Päevapilet täiskasvanule kergendab kukrut koguni 21 dollari võrra. Näha saab selle raha eest aga nii mõndagi:
esmaspäev, 18. oktoober 2010
Nädalavahetus Rockinghamis
Reede pärastlõunal sain ootamatu kõne Aapolt. Nimelt oli Jamie linna jõudnud ning valmis meid paadiga merele viima. Ilma pikema mõtlemiseta haarasin kiirelt mõned vajalikud asjad, muutsin ära sama päeva hommikul tehtud hosteli broneeringu, jätsin suure matkakoti hostelisse hoiule ning sõit nädalavahetuse suunas võis alata.
Jamie'ga saime kokku Rockinghami nimelises rannikulinnakeses. Enamik ööst möödus Jamie' rekkajuhist sõbra Shannoni juures grillides (minu esimene BBQ Austraalias) ning taaskord, nagu kombeks on, lahjemaid ja kangemaid vägijooke manustades. Lisaks meile olid seal Shannoni sõbrad Gavin ja Anthoni. Neid me sel nädalavahetusel rohkem ei näinud. Aapo magas diivanil, Pete ja Tintin maas madratsil, mina teisel diivanil. Üllatavalt mugav oli. Parem kui lõkke kõrval maas.
Laupäeval üsna vara hommikul istusime autodesse ning põrutasime randa. Eesmärgiks Pingviinisaar, Hülgesaar ning delfiinid. Need eesmärgid said kõik Jamie' paadiga ka täidetud. Pingviinisaar meenutas rohkem "kajakasaart", ühtegi pingviini meil kohata ei õnnestunud. Kokku veetsime merel mitu head tundi, kuni kütus lõpuks otsa sai.
Pete ja Aapo otsustasid telkima minna, mina ja Tintin sellest mõttest just väga vaimustuses polnud. Seega möödus nende öö kuskil metsas sääski söötes, meie oma aga sarnaselt eelmisega. Pühapäeva hommikul sõitsime Mandurah'sse krabisid püüdma. See üritus osutus täielikuks läbikukkumiseks. Nägime vaid üht krabi (mina ei näinud tegelikult sedagi) ning seegi osutus alamõõduliseks. Vähemalt sai nalja ja päikest.
Perthi tagasi jõudsime pühapäeval kella 4 paiku. Tintin ja Aapo läksid teiste seljakotiränduritega jalgpalli mängima, mina tundsin end selle jaoks liiga väsinuna ning pidasin paremaks hostelisse naasta.
Jamie'ga saime kokku Rockinghami nimelises rannikulinnakeses. Enamik ööst möödus Jamie' rekkajuhist sõbra Shannoni juures grillides (minu esimene BBQ Austraalias) ning taaskord, nagu kombeks on, lahjemaid ja kangemaid vägijooke manustades. Lisaks meile olid seal Shannoni sõbrad Gavin ja Anthoni. Neid me sel nädalavahetusel rohkem ei näinud. Aapo magas diivanil, Pete ja Tintin maas madratsil, mina teisel diivanil. Üllatavalt mugav oli. Parem kui lõkke kõrval maas.
Laupäeval üsna vara hommikul istusime autodesse ning põrutasime randa. Eesmärgiks Pingviinisaar, Hülgesaar ning delfiinid. Need eesmärgid said kõik Jamie' paadiga ka täidetud. Pingviinisaar meenutas rohkem "kajakasaart", ühtegi pingviini meil kohata ei õnnestunud. Kokku veetsime merel mitu head tundi, kuni kütus lõpuks otsa sai.
Pete ja Aapo otsustasid telkima minna, mina ja Tintin sellest mõttest just väga vaimustuses polnud. Seega möödus nende öö kuskil metsas sääski söötes, meie oma aga sarnaselt eelmisega. Pühapäeva hommikul sõitsime Mandurah'sse krabisid püüdma. See üritus osutus täielikuks läbikukkumiseks. Nägime vaid üht krabi (mina ei näinud tegelikult sedagi) ning seegi osutus alamõõduliseks. Vähemalt sai nalja ja päikest.
Perthi tagasi jõudsime pühapäeval kella 4 paiku. Tintin ja Aapo läksid teiste seljakotiränduritega jalgpalli mängima, mina tundsin end selle jaoks liiga väsinuna ning pidasin paremaks hostelisse naasta.
neljapäev, 14. oktoober 2010
Tagasi alguses
Üleeile oli viimane tööpäev Mullewas. Presendid said kõik parandatud ja
pakitud. Eile hommikul ehitasime Geraldtonis 3 tundi ühele viljahoidlale
otsaseina ning oligi kõik. Eile õhtust saadik olen taas Perthis.
Elukohaks jälle Mad Cat Backpackers.
Hommikul käisin Aussijobsis nägu näitamas. Hetkeks oli isegi päris hea lootus mingisse lillekasvatusse tööd saada, kuid kahjuks oli sinna juba keegi teine palgatud. Soomlastel ka täna ei vedanud.
Siis tegin teoks oma ammuse plaani Austraalias verd anda. Protseduur oli peaaegu identne Eesti omaga. Vaid minu päritolu Eestist kui kõrge HIV-riskiga riigist tekitas veidi probleeme. Pärast annetust sain tasuta piimakokteili, šokolaadimuffini ja väikese šokolaadi.
Tunnikese veetsin oma CV-d uuendades ja aasia kiirsöögikohast Chilliz 4 dollari eest ostetud BBQ kana praetud riisiga nosides. Enamik õhtust möödus aga hostelis Beatty Lodge kolme eesti kutiga vesteldes, kes novembri alguses Mullewasse tööle lähevad.
Hommikul käisin Aussijobsis nägu näitamas. Hetkeks oli isegi päris hea lootus mingisse lillekasvatusse tööd saada, kuid kahjuks oli sinna juba keegi teine palgatud. Soomlastel ka täna ei vedanud.
Siis tegin teoks oma ammuse plaani Austraalias verd anda. Protseduur oli peaaegu identne Eesti omaga. Vaid minu päritolu Eestist kui kõrge HIV-riskiga riigist tekitas veidi probleeme. Pärast annetust sain tasuta piimakokteili, šokolaadimuffini ja väikese šokolaadi.
Tunnikese veetsin oma CV-d uuendades ja aasia kiirsöögikohast Chilliz 4 dollari eest ostetud BBQ kana praetud riisiga nosides. Enamik õhtust möödus aga hostelis Beatty Lodge kolme eesti kutiga vesteldes, kes novembri alguses Mullewasse tööle lähevad.
kolmapäev, 13. oktoober 2010
Jahipidamine Mullewa moodi
Geraldtonis me reedel rohkem palju aega ei veetnud. Tõmbasime McDonald’sis otsad kokku, käisime kiirelt ujumas ning ostsime eelolevaks nädalaks toidukraami.
5 minutit pärast seda, kui olime Mullewasse jõudnud, sõitis maja ette James ehk Jamie. Ta tahtis teada, palju meil aega kulub, et jahileminekuks valmis olla. Lubasime veerandtunniga hakkama saada.
Sõin veidi ning pakkisin vajaminevad asjad. Erilist aimu mul tegelikult polnud, mida tarvis võiks minna. Seega läksid autosse magamiskott, natuke söögi- ja joogipoolist ning mõned soojemad riidehilbud.
Sõit sihtkohta kestis vähemalt tunni. Teel peatusime korraks ühe suure vihmaveetünni juures, mis pärast meid 60 liitri võrra tühjemaks jäi. Lisaks meile olid kaasas veel Jamie’ 6-aastane poeg Andre, sõber Daniel ja jahikoer Treck. Koeri on tal kokku neli.
Esimese asjana tegime üles lõkke. Kuna ümbruses oli surnud kuivi puid vähemalt sama palju kui elavaid, ei osutunud see eriliseks probleemiks. Seejärel laadisime tühjaks Jamie’ 4,2-liitrise Nissan Patroli järelkäru. Maha tuli tõsta täissuuruses 2-kohaline diivan, tugitool ja laste ATV. Kolm 20-liitrist veepudelit ja kaks külmakasti ehk esky’t jäid haagisele.
Enamik ööst möödus lõkke ääres lahjemaid ja kangemaid vägijooke manustades ning juttu rääkides. Ükshetk otsustati minna hommikuks süüa hankima. Kuna autosse rohkem ei mahtunud, jäime mina ja Antti ehk Tintin lõket valvama. Väga kurb ma selle üle ausalt öeldes tegelikult polnud.
Jahiseltskond naasis umbes 15 minuti pärast koos piraka kitsega. See riputati lähedalasuva puu otsa, et veri välja jookseks. Ühtki kängurut kahjuks tabada ei õnnestunud. Magama keerasin otse lõkke kõrvale maha. Pete ja Aapo magasid järelkärus, Andre Nissanis, Tintin aga samuti maas. Jamie ja Daniel olid kordamööda ärkvel, kuna väidetavalt tiirutasid laagriplatsi ümber metsikud koerad.
Laupäeva hommikupoolikul nautisime niisama ilusat ilma, lasime lõkkel küpsetatud kitsel hea maitsta ja käisime jõesängis ujumas. ATV keeldus kahjuks käivitumast ka pärast karburaatori 2-kordset lahtivõtmist ja puhastamist. Kuigi Jamie oleks arvatavasti tahtnud teisekski ööks loodusesse jääda, olime lõunaks juba tagasi Mullewas.
5 minutit pärast seda, kui olime Mullewasse jõudnud, sõitis maja ette James ehk Jamie. Ta tahtis teada, palju meil aega kulub, et jahileminekuks valmis olla. Lubasime veerandtunniga hakkama saada.
Sõin veidi ning pakkisin vajaminevad asjad. Erilist aimu mul tegelikult polnud, mida tarvis võiks minna. Seega läksid autosse magamiskott, natuke söögi- ja joogipoolist ning mõned soojemad riidehilbud.
Sõit sihtkohta kestis vähemalt tunni. Teel peatusime korraks ühe suure vihmaveetünni juures, mis pärast meid 60 liitri võrra tühjemaks jäi. Lisaks meile olid kaasas veel Jamie’ 6-aastane poeg Andre, sõber Daniel ja jahikoer Treck. Koeri on tal kokku neli.
Esimese asjana tegime üles lõkke. Kuna ümbruses oli surnud kuivi puid vähemalt sama palju kui elavaid, ei osutunud see eriliseks probleemiks. Seejärel laadisime tühjaks Jamie’ 4,2-liitrise Nissan Patroli järelkäru. Maha tuli tõsta täissuuruses 2-kohaline diivan, tugitool ja laste ATV. Kolm 20-liitrist veepudelit ja kaks külmakasti ehk esky’t jäid haagisele.
Enamik ööst möödus lõkke ääres lahjemaid ja kangemaid vägijooke manustades ning juttu rääkides. Ükshetk otsustati minna hommikuks süüa hankima. Kuna autosse rohkem ei mahtunud, jäime mina ja Antti ehk Tintin lõket valvama. Väga kurb ma selle üle ausalt öeldes tegelikult polnud.
Jahiseltskond naasis umbes 15 minuti pärast koos piraka kitsega. See riputati lähedalasuva puu otsa, et veri välja jookseks. Ühtki kängurut kahjuks tabada ei õnnestunud. Magama keerasin otse lõkke kõrvale maha. Pete ja Aapo magasid järelkärus, Andre Nissanis, Tintin aga samuti maas. Jamie ja Daniel olid kordamööda ärkvel, kuna väidetavalt tiirutasid laagriplatsi ümber metsikud koerad.
Laupäeva hommikupoolikul nautisime niisama ilusat ilma, lasime lõkkel küpsetatud kitsel hea maitsta ja käisime jõesängis ujumas. ATV keeldus kahjuks käivitumast ka pärast karburaatori 2-kordset lahtivõtmist ja puhastamist. Kuigi Jamie oleks arvatavasti tahtnud teisekski ööks loodusesse jääda, olime lõunaks juba tagasi Mullewas.
reede, 8. oktoober 2010
Oktoobri esimene nädal
Ujuma me laupäeval ei jõudnudki, kuna selleks ajaks, kui randa jõudsime, oli ilm üsna tuuliseks ja jahedaks muutunud. Selle asemel ronisime liivadüünide otsas ning nautisime lihtsalt ilusat vaadet. Täna on taas plaan randa minna. Ehk saab seekord ka ujuda.
Esmaspäevast neljapäevani käisin tööl, nüüd on kolm vaba päeva. Esmaspäeval taas tööle. Tööst ma midagi huvitavat rääkida ei oska. Töö nagu töö ikka. Küsige, kui midagi täpsemat teada tahate. Kommentaarid on muidu ka üldiselt väga teretulnud.
Kolmapäeva õhtul varastati Mullewast valge Toyota Land Cruiser. Meie kui Mullewa uusimad elanikud pidavat peamised kahtlusalused olema. Naljaga pooleks muidugi. Ma loodan. Auto leidjale on välja pandud vaevatasu 700 dollarit. Kuluks marjaks ära küll.
Eilseni olin Austraalia loomadest näinud vaid surnud känguruid tee ääres ning sisalikku nimega Bobtail. Nüüd olen näinud ka elusat kängurut ning talle isegi pai teinud. Nimelt on Jamie'l (mees, kelle sõbra maja me üürime) pooleldi kodustatud noor känguru ning eile otsustas ta teda meile tutvustada.
Algselt kavatsesime täna 500 km põhjapoole Monkey Mia'sse (hääldatakse "Maia") sõita, et homme hommikul delfiine sööta, ja pühapäeval tagasi tulla. Vahepeal oleks loomulikult ka Shell Beachi külastanud. Kuid nii Mike kui ka Jamie rääkisid, et tegemist on tüüpilise turistilõksuga. Ning lisaks teab Jamie kohta Perthi lähedal, kus sama asja iga kell tasuta kogeda saab. Seega otsustasime hoopis Jamie'ga kalale või jahile minna. Varsti helistamegi talle, et plaane arutada.
Selleks korraks kõik.
laupäev, 2. oktoober 2010
Septembri viimane nädal
Nüüdseks oleme Mullewas elanud ja töötanud juba terve nädala. "Meie" all pean silmas ennast ning kolme soomlast, kel nimeks Aapo, Antti ja Petteri. Petteri ütleb kõigile, et ta nimi on Peter ning seetõttu kutsutakse teda Pete'iks. Taurist on saanud aga "Thoori". Transpordib meid 4-liitrise mootoriga '97. aasta tumesinine Ford Falcon.
 |
| Antti, Aapo ja Petteri |
Ülemus on meil päris normaalne tüüp. Kui vaja, teeb kurja häält, kuid on samas meile siiamaani kohalikus pubis kolm õhtusööki ja ohtralt kesvamärjukest välja teinud. Nimeks on tal Michael, kuid kõik kutsuvad teda Mike'iks. Lisaks töötavad koos meiega kaks aborigeeni: David ehk Dave ja Calvin.
Täna tegime pooliku päeva ning tulime 100 km kaugusele Geraldtoni tsivilisatsiooni võlusid nautima. Hetkel istume McDonald'sis, plaanis on ujumas käia ning järgmiseks nädalaks ohtralt süüa varuda. Mullewas on nimelt vaid 2 väikepoodi, üks kallim kui teine.
Suured tänud Triinule, tänu kellele ma oma pangakaardi ja TFN-i muredeta eile kätte sain.
neljapäev, 23. september 2010
Neljapäev: esimene tööots (vist)
Kui ma juba kirjutamislainel olen, siis jätkan.
Jõudsin hommikul esimesena Aussi Jobsi ukse taha ootama. Avatakse see kell 10, mina olin kohal juba 9:15. 5 minutit pärast mind saabus järgmine tüüp, kes osutus eestlaseks nimega Kristian. Ta on samuti Austraalias alates esmaspäevast, kuid peatub veidi luksuslikumas kohas kui mina. Maksab selle luksuse eest ka rohkem loomulikult.
Erilist lootust tööd saada ei paistnud olevat. Poisse oli kontoris umbes 25, tüdrukuid 5. Töid tüdrukutele aga 25 ja poistele 5. Kuid ühel hetkel saabusid 4 briti kutti, kes olid oma töökohast pärast esimest päeva sõna otseses mõttes põgenenud, kuna palgaga olevat mingi jama olnud ning elukoht pidavat räpane olema. Aborigeenid ka veel lisaks.
Seega oli neile asendust vaja. Pärast pikka moosimist osutusid selleks asenduseks 3 Soome poissi autoga ning mina. Tööks peaks olema mingite presentide parandamine, jaguma seda aga 2-3 nädalaks. Asi seegi. Homme hommikul läheme pabereid täitma, pühapäeval asume teele. Sihtpunkt on umbes 500 km Perthist põhja poole, koha nime hetkel ei mäleta. Palgateema peaks korda aetud olema.
Netipulka mul pole ning enne minekut ma seda ostma ka ei hakka. Seega on väga võimalik, et 2-3 nädalat ma netti ei pääse. Saab hakkama.
Pärast Aussi Jobsi läksime Kristianiga (kes veel kahjuks tööd ei saanud) ühte lähedalasuvasse Jaapani söögikohta, kus mõistliku raha eest väga normaalse suuruse ja maitsega toidukoguseid pakutakse. Seejärel seadsime sammud Kings Parki, kuhu ma eile siiski ei jõudnud. Sealt avanes vapustav vaade linnale:
Jõudsin hommikul esimesena Aussi Jobsi ukse taha ootama. Avatakse see kell 10, mina olin kohal juba 9:15. 5 minutit pärast mind saabus järgmine tüüp, kes osutus eestlaseks nimega Kristian. Ta on samuti Austraalias alates esmaspäevast, kuid peatub veidi luksuslikumas kohas kui mina. Maksab selle luksuse eest ka rohkem loomulikult.
Erilist lootust tööd saada ei paistnud olevat. Poisse oli kontoris umbes 25, tüdrukuid 5. Töid tüdrukutele aga 25 ja poistele 5. Kuid ühel hetkel saabusid 4 briti kutti, kes olid oma töökohast pärast esimest päeva sõna otseses mõttes põgenenud, kuna palgaga olevat mingi jama olnud ning elukoht pidavat räpane olema. Aborigeenid ka veel lisaks.
Seega oli neile asendust vaja. Pärast pikka moosimist osutusid selleks asenduseks 3 Soome poissi autoga ning mina. Tööks peaks olema mingite presentide parandamine, jaguma seda aga 2-3 nädalaks. Asi seegi. Homme hommikul läheme pabereid täitma, pühapäeval asume teele. Sihtpunkt on umbes 500 km Perthist põhja poole, koha nime hetkel ei mäleta. Palgateema peaks korda aetud olema.
Netipulka mul pole ning enne minekut ma seda ostma ka ei hakka. Seega on väga võimalik, et 2-3 nädalat ma netti ei pääse. Saab hakkama.
Pärast Aussi Jobsi läksime Kristianiga (kes veel kahjuks tööd ei saanud) ühte lähedalasuvasse Jaapani söögikohta, kus mõistliku raha eest väga normaalse suuruse ja maitsega toidukoguseid pakutakse. Seejärel seadsime sammud Kings Parki, kuhu ma eile siiski ei jõudnud. Sealt avanes vapustav vaade linnale:
Seiklused Kuala Lumpuris
Hosteli tasuta nett töötab taas. Ning kuna mul miskipärast und täna eriti pole, saangi ikka oma Malaisia pealinna jutu ära rääkida.
Lend oli hoopis teisest puust kui eelmine. Jalgadel oli rohkem ruumi ning istmed olid mugavamad. Polnud sellist rahvast täis koolibussi tunnet nagu EasyJetiga. Lend hilines taaskord. 2 tundi vist isegi. Peamine põhjus selleks oli üks alkoholi- ja/või narkojoobes tüüp, kes mingitmoodi lennukisse pääses. Politsei eemaldas ta sealt küll kähku, kuid seejärel oli loomulikult vaja kontrollida ega ta lennukisse midagi keelatut ei toonud.
Hetkel, kui ma Kuala Lumpuri jõudsin, oli seal 32 kraadi sooja. Lõi veidi pahviks küll. Jätsin teistega hüvasti ning asusin öömaja poole teele. Lennujaamast rongijaama saab bussiga. Busse on 2 erinevat: kollane ja punane. Kollane maksab 8 kohalikku raha, punane aga 9. Erilist vahet pole, lõpuks jõuab ikka sama ajaga samasse kohta.
Peavarju hankisin ma KL-i CouchSurfing-u nimelise võrgustiku kaudu. Teine sarnane leht on The Hospitality Club. Minu võõrustajaks sai Malaisias elav Austraalia ärimees Dennis. Tema juurde jõudmiseks muretsesin rongijaamast 20 kohaliku eest telefoninumbri, helistasin talle, hankisin taksopileti (jah, pileti) ning võtsin takso. Taksojuht oli selline muhe vana: turvavööst eriti lugu ei pidanud, sõitis 2 korda kiiremini, kui seadus ette näeb, ning ei osanud peaaegu sõnakestki inglise keelt.
Jõudnud Dennise juurde, tõmbasin veidi hinge. Siis oli aeg linna peale minna. Transpordivahendiks osutus roller. Mis seal ikka. Öises Kuala Lumpuri kesklinnas rolleri tagaistmel kihutamine on vaieldamatult üks minu senise elu kõige ekstreemsemaid kogemusi. Liiklusreeglid on küll olemas, kuid ega neid eriti ikka ei järgita küll. Nägin ära Petronase tornid ning proovisin kohalikku toitu. On võimatu kirjeldada, kui vürtsikas see oli. Kuigi Dennis ütles selle kohta "mild" ehk siis mahe. Päris täpselt ei tea, mida sõin. Arvatavasti ei tahagi teada. Kaks üsna korralikku praadi, üks supp ja kolm suurt jääteed läksid maksma 17 kohalikku. Eesti rahas siis 4 korda rohkem umbes. Odav.
Pühapäeval magasin kümneni. Seekord otsustasime linna peale minnes ühistranspordi kasuks. Esmalt väike jalutuskäik läbi tagatänavate bussipeatusesse. "Peatus" on vist liialdus tegelikult, bussi saab peatada seal, kus parajasti ise tahad. Bussiga sõitsime Skytraini peatusesse, sellega omakorda rongijaama.
Rongijaamas otsustasin mõnda kohalikku jooki proovida. Valik osutust üsna omapäraseks: nimelt oli tegemist ülimagusa jääteega, milles ulpisid väiksed marmelaaditükid. Enamik neist lendasid koos purgiga prügikasti.
Rongiga sõitsime Batu koobaste juurde. Tegemist on järjekordse turistiatraktsiooniks muudetud pühapaigaga. Enim köitsid mu tähelepanu seal elutsevad ahvid. Koobastele järgnes taaskord üks tüüpiline Malaisia eine. Ehk siis väga tuline. Ning mitte ainult temperatuurilt. 2 taaskord korralikku taldrikutäit pluss 4 jääteed (teine koht, täpselt sama välimus ja maitse) kergendasid kukrut vaid 12,2 ringgiti võrra.
Kella neljast algasid korteriühistu avatud uste päevad, millega tähistati Ramadani lõppu. Enne seda käisime kiiresti ujumas. Erinevatele etteastetele ja mängudele järgnes tasuta söömaaeg. Toit kadus laudadelt uskumatult kiiresti. Küllap kuu-ajase paastu vältimatu tagajärg.
Pärast seda, kui Dennis oli andnud mulle võimaluse kortermajade vahel oma rollerit proovida, pakkisin asjad nind oligi aeg lahkuda. 10-minutiline taksosõit rongijaama maksis vaid 8 ringgitit kopikatega. Avanes mugav võimalus esimest korda elus jootraha anda, mida ma ka kasutasin.
Aja, mis jäi check-ini ja pardalemineku vahele, sisustasin Malaisia kiirtoidurestoranis Marrybrown. Tükkmaad etem kui Burgerking. Lisaks paremale rämpstoidule on Kuala Lumpuri lennujaamal Londoni ees veel üks suur eelis: tasuta wifi.
Pärast õigeid Malaisia eineid ei kõlvanud AirAsia malaysian meal mitte kuhugi. Tavaliselt püüan ma mitte toitu minema visata, kuid sel korral olin sunnitud erandi tegema.
Lend oli hoopis teisest puust kui eelmine. Jalgadel oli rohkem ruumi ning istmed olid mugavamad. Polnud sellist rahvast täis koolibussi tunnet nagu EasyJetiga. Lend hilines taaskord. 2 tundi vist isegi. Peamine põhjus selleks oli üks alkoholi- ja/või narkojoobes tüüp, kes mingitmoodi lennukisse pääses. Politsei eemaldas ta sealt küll kähku, kuid seejärel oli loomulikult vaja kontrollida ega ta lennukisse midagi keelatut ei toonud.
Hetkel, kui ma Kuala Lumpuri jõudsin, oli seal 32 kraadi sooja. Lõi veidi pahviks küll. Jätsin teistega hüvasti ning asusin öömaja poole teele. Lennujaamast rongijaama saab bussiga. Busse on 2 erinevat: kollane ja punane. Kollane maksab 8 kohalikku raha, punane aga 9. Erilist vahet pole, lõpuks jõuab ikka sama ajaga samasse kohta.
Peavarju hankisin ma KL-i CouchSurfing-u nimelise võrgustiku kaudu. Teine sarnane leht on The Hospitality Club. Minu võõrustajaks sai Malaisias elav Austraalia ärimees Dennis. Tema juurde jõudmiseks muretsesin rongijaamast 20 kohaliku eest telefoninumbri, helistasin talle, hankisin taksopileti (jah, pileti) ning võtsin takso. Taksojuht oli selline muhe vana: turvavööst eriti lugu ei pidanud, sõitis 2 korda kiiremini, kui seadus ette näeb, ning ei osanud peaaegu sõnakestki inglise keelt.
Pühapäeval magasin kümneni. Seekord otsustasime linna peale minnes ühistranspordi kasuks. Esmalt väike jalutuskäik läbi tagatänavate bussipeatusesse. "Peatus" on vist liialdus tegelikult, bussi saab peatada seal, kus parajasti ise tahad. Bussiga sõitsime Skytraini peatusesse, sellega omakorda rongijaama.
 |
| Skytrain |
Rongiga sõitsime Batu koobaste juurde. Tegemist on järjekordse turistiatraktsiooniks muudetud pühapaigaga. Enim köitsid mu tähelepanu seal elutsevad ahvid. Koobastele järgnes taaskord üks tüüpiline Malaisia eine. Ehk siis väga tuline. Ning mitte ainult temperatuurilt. 2 taaskord korralikku taldrikutäit pluss 4 jääteed (teine koht, täpselt sama välimus ja maitse) kergendasid kukrut vaid 12,2 ringgiti võrra.
Kella neljast algasid korteriühistu avatud uste päevad, millega tähistati Ramadani lõppu. Enne seda käisime kiiresti ujumas. Erinevatele etteastetele ja mängudele järgnes tasuta söömaaeg. Toit kadus laudadelt uskumatult kiiresti. Küllap kuu-ajase paastu vältimatu tagajärg.
Pärast seda, kui Dennis oli andnud mulle võimaluse kortermajade vahel oma rollerit proovida, pakkisin asjad nind oligi aeg lahkuda. 10-minutiline taksosõit rongijaama maksis vaid 8 ringgitit kopikatega. Avanes mugav võimalus esimest korda elus jootraha anda, mida ma ka kasutasin.
Aja, mis jäi check-ini ja pardalemineku vahele, sisustasin Malaisia kiirtoidurestoranis Marrybrown. Tükkmaad etem kui Burgerking. Lisaks paremale rämpstoidule on Kuala Lumpuri lennujaamal Londoni ees veel üks suur eelis: tasuta wifi.
Pärast õigeid Malaisia eineid ei kõlvanud AirAsia malaysian meal mitte kuhugi. Tavaliselt püüan ma mitte toitu minema visata, kuid sel korral olin sunnitud erandi tegema.