Joonistatud mees

Nii palju siis minu plaanist vähemalt kord nädalas blogi uuendada. Viimasest sissekandest on möödas juba kuu ja 5 päeva. Küll aeg alles lendab. Põhjuseks pole see, et minuga midagi juhtunud oleks. Olen ikka täie elu ja tervise juures. Ptüi-ptüi-ptüi. Süüdistada võib ainult puht-inimlikku laiskust.

Traaditõstmistööd jagus istanduses vaid paariks nädalaks. Pärast seda hakkasime aiakääridega marjakobaraid vähemaks lõikuma. Tegin seda paar nädalat, kuid ei tea siiani päris täpselt, milleks see vajalik oli. Töö oli igavamast igavam, seega veetsime kohutavalt palju aega niisama logeledes ja viinamarjasõda pidades.

26. jaanuaril peeti üleriigilist Austraalia päeva. Minule ei tähendanud see midagi enamat kui töölt vaba päeva ja tasuta hommikusööki linnakeskuses. 29. jaanuaril tähistasid meie maja asiaadid Hiina uusaastat. Sellist pidulauda pole minu silmad ei varem ega hiljem näinud. Ja nii täis polnud mu kõht ammu saanud.

4. veebruaril tulin tagasi Perthi. Polnudki varem Austraalias liinibussiga sõitnud. Lahkumise põhjuseks ei olnud töö lõppemine - teised töötavad seal arvatavasti siiamaani. Lihtsalt tundsin, et aitab küll sellest jamast. Paar päeva enne lõpparvet suutis bossi poeg oma Fordiga ühe teise töötaja Toyota Hiluxile sisse sõita. Toyota põikas vasakule ja sai peaaegu pidama, Ford keeras aga paremale ja ei saanud. Ei teagi, mis tal mõttes oli. Turvavöid keegi loomulikult ei kandnud, kuid õnneks kellegi vigastused tõsised polnud. Ford läks mahakandmisele, teine masin nägi aga juba sama päeva õhtuks välja kui uus.

Perthis olen nüüdseks olnud 2 nädalat. Midagi väga tarka nagu teinud polegi. Kolm päeva laadisin mööblidetaile täis merekonteinereid tühjaks. Esimesel päeva hommikul astusin vale bussi peale ja jäin seetõttu lausa 2 tundi tööle hiljaks. Eriti loll tunne oli ikka. Sellegipoolest oleksin arvatavasti võinud tabelisse täistunnid kirja panna. "Õige" backpacker oleks seda ilmselt ka teinud. Kolmandal päeval sain lisaks tavalisele orjatööle veidi ka kahveltõstukiga ringi lasta.

Esmaspäeval käisin üht ühetoalist üürikorterit uudistamas. Olemas oli voodi, paar kappi, pliit, külmik, rõdu ja bassein. Ja selle eest taheti saada 250 dollarit nädalas. Ennekuulmatu. Eriti kui arvestada, et hea õnne korral õnnestuks 260 dollari eest nädalas saada mõnes rõduga korteris tuba, millel privaatne mullivanniga vannituba, ning hinna sees oleks ka Internet, telekas kaabeltelevisiooniga, kõik söögitegemis- ja pesupesemisvahendid, bassein, jõusaal, saun, spa ja grill. Ning tuba oleks kordades lihtsam üürida kui korterit: kaoks vajadus soovituskirjade ja vähemalt 6 kuni 12-kuulise üüriperioodi järgi.

Viimased 2 päeva kulusid mingile rikkurile kraavi kaevates. Veel paari kuu eest sõitsin kombainiga, nüüd aga olen tavaline labidamees. Aga ei, kui 37-kraadine kuumus välja arvata, siis tegelikult polnud väga vigagi. Kolmapäeval tuldi rongijaama vastu BMW 335i-ga, eile aga MB ML350-ga. Mõlemal päeval sai enne lõunat basseinis kiire jahutav suplus tehtud ning ka tasu üle ei anna kurta: 300 taala puhtalt kätte. Tegemist oli cash-job'iga - ehk siis teisisõnu töötasin mustalt. Esimest korda elus nägin ära ka sellise eluka nagu seda on must luik.

Erilisi tulevikuplaane taaskord pole. Ja isegi kui oleks, siis ega need Austraalias tihtipeale midagi ei tähenda. Näiteks kavatsesin pikka aega hiljemalt selle nädala lõpuks idakalda poole teele asuda. Selle asemel otsin nüüd aga Perthi stabiilset töö- ja elukohta. Itta sooviks ikka minna, kuid samas Perthist lahkuda ei taha. Suht sama lugu on praegu ka Eesti ja Austraaliaga.

Töö viinamarjaistanduses

Nagu plaanitud, lahkusime pühapäeval Perthist. Sõidust ma suurt ei mäleta, kuna magasin tagaistmel pea terve tee. Auto, mis meid sõidutab, pole küll enam päris esimeses nooruses, kuid vähemalt liigub:

Nüüdseks on kogu huvipakkunud info teada. Elukohaks on meil Balingupi minihostel. Nädal maksab 110 dollarit, mis on üsna soodne. Maja jagame 4 korea tütarlapsega, kes inglise keelt kahjuks väga ei mõista. Töökoht asub 5 km kaugusel ning tööks on viinamarjataimi püsti hoidvate traatide tõstmine. Ülemine traat läheb esimesse vahesse ja järgmine neljandasse:

Sellega töökirjeldus piirdubki: kõnnid ja tõstad traate. 8 tundi päevas, 5 päeva nädalas. Päike lõõskab lagipähe ning viinamarju ka süüa ei saa, kuna nende valmimiseni on veel 6-8 nädalat. Tavaliselt makstakse selle eest umbes 19 dollarit tunnis, meile aga 8 senti taime pealt. See ei pruugi eriti palju tunduda, kuid tänane tulemus oli mul näiteks 3230 taime. Pole aimugi, mitut tõstetud traati see tähendab.

Telekas viimasel ajal muust ei räägitagi kui vaid idakalda üleujutustest. Olukord seal on ikka üsna hull: kolm neljandikku Queenslandi osariigist on kuulutatud katastroofialaks. Hukkunuid on üle 10, kaduma jäänuid aga üle 50. Tegu pidavat olema Austraalia kõigi aegade kõige hullema loodusõnnetusega.

Peaaegu oleksin unustanud, aga paari päeva eest varitses meid köögis selline elukas:

Kolm uitmõtet

Esiteks on Mad Cat Backpackers ikka üks väga huvitav koht. Ühest küljest on tasuta riis, pasta ja Internet väga teretulnud. Samas aga jooksid hetk tagasi uksest sisse ja trepist üles kaks parameedikut ning eile kinost naastes ootas mind tüüpiline vaatepilt:

Teiseks ei mõista ma, kuidas on võimalik, et hostelist vähem kui kilomeetri kaugusel linnakeskuse südames toimub 10-tunnine muusikafestival, mille peaesinejaiks David Guetta ja Armin van Buuren, ning mina avastan selle vaid paar tundi enne lõppu:

Ja kolmandaks, kuigi viimasel ajal on üha armsamaks muutunud just eestikeelne muusika, tahan ma siiski jagada Austraalia 2009. aasta parimaks lauluks valitud lugu:

Jõuluime!

Mitte et see omaette sissekannet väärt oleks, kuid kuna mul Twitterit pole, siis peab blogi asja ära ajama. Nimelt saadi minu hostelitoas täna viimaks konditsioneer tööle! Ehk siis teisisõnu leiti selle pult üles või puldile patareid või midagi sarnast. Ning 40 kraadi asemel on siin nüüd vaid 22 kraadi sooja. Tunnen, kuidas mõte koheselt lausa kordades kiiremini jooksma hakkas.

Põrgupalavuse tõttu pole viitsinud viimastel päevadel eriti midagi teha. Isegi mitte randa minna. Täna võtsin end pärast häbiväärselt pikka Simpsonite jõulumaratoni viimaks kokku ja tegin tunnise jalutuskäigu linna peal. Vaatepilt oli nagu mingist maailmalõpu-filmist: kõik asutused olid suletud ning tänavatel ei leidunud pea ühtki hingelist. Vaid üks McDonalds ja käputäis aasia poode-restorane olid imekombel avatud.

Hetk tagasi lõppes hosteli ühine jõulusööming. Nüüd lasen leiba luusse. Erilisi plaane lähitulevikuks veel tekkinud pole. Aga ega mul nendega vähemalt hetkel väga kiire ei ole ka.

Elukallidusest

Pärast seda, kui Mullewas teenitud raha kahtlaselt kiiresti sõrmede vahelt libises, otsustasin edasistel kulutustel veidi pingsamalt silma peal hoida. Ja nii paningi novembrikuu jooksul märkmikku kirja iga viimase kui kulutatud dollari. Eksperiment osutus üsna tüütuks, seega detsembris ma seda enam ei jätka. Kuid üks kuu on siiski piisavalt pikk aeg, et anda veidi aimu Austraalia elukallidusest.

Päris piima-saia tasandile laskuma vast ei hakka, püüan kategooriad veidi üldisemad hoida:

• Transport: 45 dollarit (524 krooni)
• Majutus: 233 dollarit (2714 krooni)
• Söök-jook: 425 dollarit (4950 krooni)
• Rämpstoit: 106 dollarit (1235 krooni)
• Meelelahutus: 21 dollarit (245 krooni)
• Alkohol: 134 dollarit (1561 krooni)
• Hügieen: 24 dollarit (280 krooni)
• Internet: 79 dollarit (920 krooni)
• Kõneaeg: 30 dollarit (349 krooni)
• Muud kulud: 90 dollarit (1048 krooni)

• Kokku: 1187 dollarit (13826 krooni)

Enda kaitseks pean mainima, et söögi- ja rämpstoiduarve kasvatasid suureks roadhouse'idest, kiirsöögikohtadest ja pubidest ostetud eined, mille tööandja kinni maksab. Ning enamik alkoholist on pubides prae kõrvale joodud õlu, mis samuti kompenseerimisele kuulub. Majutuse peale pole aga seepärast eriti midagi kulunud, kuna olen enamuse kuust tööd tehes ringi rännanud.

Meditsiiniteenuseid pole siiani pidanud Austraalias tarbima, kui jätta välja eilne päev, mil olin sunnitud laskma endal ühe hamba välja tõmmata. See lõbu kergendas kukrut lausa 352 dollari ehk 4100 krooni võrra. Õnneks on QBE nõustunud mulle sellest 1565 krooni hüvitama. Asi seegi.

Vihmapühad

Alustuseks nii palju, et elukohaks on mul nüüdseks juba üle nädala olnud linn nimega Esperance Lääne-Austraalia lõunarannikul. Siia tõi mind loomulikult ei miski muu kui töö. Ning tööks pole enam viljaproovide kaalumine ja pakendamine, vaid kombainiga sõitmine. Hommikust õhtuni. Päev päeva järelt. Hea küll, kui aus olla, siis vastavalt vajadusele peab tegelikult siiski vahel ka proovidega mässama.

Koduks on meil 2-kordne meresinine üürimaja vaevalt 50 meetri kaugusel ookeanist. "Meie" all pean seekord lisaks endale silmas nelja Austraalia kutti, kelleks on 18-aastane Riley, 19-aastane keemiatudeng Tim, 19-aastane psühholoogiatudeng Jack ning 40-aastane diiselmehaanik Bandjo. Olemas on kõik eluks vajalik ning lisaks käiakse iga paari päeva tagant linu-rätikuid vahetamas.

Neljapäeval saabus viimaks kauaoodatud vihmasadu. "Kauaoodatud" seetõttu, et tegemist oli 11. järjestikuse tööpäevaga. Tüüpilise tööpäeva pikkus varieerub meil muide 10-st kuni 15 tunnini. Igatahes, kuna ka järgmiseks päevaks lubati vihma ning märga vilja naljalt ei korista, jätkus õhtu pärast ühist söömaaega pubis The Pier (Kai) ja klubis, millel hellitav hüüdnimi The Snake Pit (Maokoobas). Baarileti taga töötavad seal muide teiste seas 2 Eesti tütarlast, kelle päritolu puhtalt neile otsa vaadates ära suutsin arvata.

Tol õhtul nähtud-tehtud asjadel pikemalt peatuma ei hakka. Mainimist väärib aga see, kuidas õhtu lõppes. Nimelt jõudsin majja teise inimesena, hinnanguliselt 10 minutit pärast Bandjo't. Üllataval kombel oli esiuks lukus. Koputasin siis nii kaua Bandjo aknale, kuni ta mulle ukse avas. Päris veel, kus võti on. Kuigi olin ise talle klubis võtme andnud, ei pööranud ma sellele suuremat tähelepanu ning vastasin, et ei tea. Bandjo läks tagasi magama, mina aga Interneti manu. Veel omakorda 10 minutit hiljem saabunud Jack pistis üsna varsti pea toa ukse vahelt sisse ning küsis kohkunud häälel, et ega ma vannitoa põrandal olevast verest ja klaasikildudest midagi ei tea. Arvasin loomulikult, et ta teeb nalja, kuid vannitoas avanenud vaatepilt oli naljast kaugel. Keegi oli vannitoa akna puruks löönud, sealtkaudu sisse roninud ning vereloigu suurust arvestades seda tehes end ka päris korralikult vigastanud. Jack kahtlustas röövlit, mina aga koheselt Bandjo't. Tahtsime kindlad olla, et too öö jooksul verest tühjaks ei jookse. Seega äratasime ta siis üles ning meie arupärimise peale saime vastuseks, et ta olevat jah endale kuidagi kätte lõiganud, kuid nüüd on kõik korras. Sellega lugu lõppeski. Hommikul oli tore teadmatuses vaevleva Bandjo mäluauke lappida. Veelgi toredam oli, kui tema pükste tagataskust "kadunud" majavõtme leidsime. Pärastlõunaks oli aknaklaas vahetatud ning tööle me ei jõudnudki.

Reede õhtul küsisin bossi käest bongo-bussi ning koos Timi ja Jackiga sõitsime õhtusöögi eel läbi Great Ocean Drive'i nimelise tee. Kuigi tagumiku all oli minibuss, kiirusepiiranguks enamasti 70 km/h ning üle tee jooksis lugematu arv väikseid jäneseid, oli tegemist siiski ühe senise elu parima sõidukogemusega. Seda lisaks tee enda kvaliteedile loomulikult ikka avanenud vaadete tõttu.

Perth - Exmouth - Perth

Nädalane reis on viimaks läbi. Räägin lühidalt, kus käisin ja mida nägin/tegin:

• Reede 22.10.10 - Eric ja Logan korjasid mind lõuna paiku Mad Catsi eest peale. Enne linnast lahkumist ostsime Woolworthsist söögi- ja joogipoolist ning mina veel lisaks Kmartist 25 dollari eest 4-inimese kuppeltelgi. Järgnevaks 7 ööks sai sellest mu kodu. Väikelinnakeses nimega Lancelin avanes võimalus purje- ja liivalauda proovida, kuid ilm olevat "algajate jaoks liiga tuuline" olnud. Päeva lõpetas Pinnacles, mis on lubjakivist moodustisi täis kõrb Nambungi Rahvuspargis.

The Pinnacles

• Laupäev 23.10.10 - Kanadalased käisid Dongara South Beachil ujumas, keskpäevaks olime Geraldtonis. Päeva tipphetk oli roosa veega järv Hutt Lagoon. Õhtupimeduses jõudsime Monkey Miasse.

Roosa järv

• Pühapäev 24.10.10 - Nägime lähedalt vähemalt 6 delfiini, Loganil õnnestus ühte isegi sööta. Rohkem Monkey Mias midagi huvitavat teha polnud. Teel Carnarvoni põikasime läbi Shell Beach'ilt, mis on üleni valgeid merekarpe täis rand. Carnarvonis külastasime kunagist NASA jälgimisjaama ja miilipikkust sadamasilda. Hämaras jõudsime Coral Bay'sse.

NASA satipann

• Esmaspäev 25.10.10 - Enamik päevast möödus snorgeldades. Suhtusin sellesse alguses üsna skeptiliselt, kuid tegelikult oli vaade Ningaloo korallrahule ning selle elanikele ei midagi vähemat kui hämmastav. Õnnestus näha nii raid kui ka kilpkonna. Väike soovitus Coral Bay külastajatele: ärge tehke sama viga, mis meie, ning laenutage snorgeldamisvarustus peatänava asemel pigem rannast. Hinnavahe on kahekordne. Õhtuks jõudsime Exmouthi ehk reisi lõppsihtkohta.

Merikilpkonn

• Teisipäev 26.10.10 - Eric ja Logan läksid taas snorgeldama ning seekord õnnestus neil isegi haid näha. Mina aga otsustasin Exmouthiga tutvuda. Seda peamiselt eelmisel päeval saadud (ränga) päikesepõletuse tõttu. Öö möödus ühes suvalises teeäärses parklas.

Emu

• Kolmapäev 27.10.10 - Veetsime peaaegu terve päeva sõites. Ainuke vähegi huvitav koht oli Kalbarri oma Finlay's B.B.Q. kalarestorani ning Nature's Window' ja Z Bendiga Kalbarri Rahvuspargis. Öö möödus taas ühes teeäärses parklas.

Looduse aken

• Neljapäev 28.10.10 - Hommikusöögiks olid grillburgerid ja -vorstid Geraldtoni rannas. See võis väga vabalt olla minu senise elu parim hommikusöök. Eriti kui arvestada seda, kui vähe see maksma läks ning kui maitsev see oli. Hommikul saime veel ülemuselt sõnumi, et töö algab loodetust nädal aega hiljem. See ei rõõmustanud kedagi meist. Lancelinis avanes taas 25 dollari eest võimalus purjelauda proovida. Ilm polnud just kõige ilusam ning mina, kes ma end vees just kõige kodusemalt ei tunne, sinna ei tikkunud. Teised kaks aga küll. Kuid tagantjärgi ei usu ma, et purjelauatamine mulle pooltki sama palju lõbu oleks pakkunud kui Ericu ja Logani lugematu arv vettekukkumisi. Enne linnakesest lahkumist katsetasime ära liivalaua, mis polnud ausalt öeldes midagi erilist. Veel tänagi tuli mõlemast kõrvast välja sõrmkübaratäis liiva. Öö möödus... Jah, arvasite ära: teeäärses parklas. Trahv selle eest on 100 dollarit, muide. Ning seda per nägu. Kuid seda vaid siis, kui vahele jääda.

Eilne hommikusöök

• Reede 29.10.10 - Enne kella 10 olime tagasi Perthis. Aussijobs avati täna aga alles kell 13:00. Passisime esmalt paar tundi raamatukogus, seejärel veel paar Aussijobsis. Tööd ei saanud keegi meist. Läheme esmaspäeval tagasi, kuid erilist lootust ei paista olevat. Aussijobs pole loomulikult ainuke koht, mille kaudu tööd leida, eriti veel ajutist.

Tüüpiline hommik

Elukohaks on mul nüüd taas Mad Cat Backpackers. Seekord aga 20-kohaline tuba, mille öö rahakotti 19 dollari võrra kergendab. Olen ma ju 40-st Austraalias veedetud päevast vaid 12-l tööd teinud. Ning eks see roadtrip läks ka ikka omajagu maksma. Seega pole rahaline olukord hetkel just kiita. Kui kulusid veidi koomale tõmmata, peaksin aga siiski edukalt hakkama saama.

Hetk tagasi sõin oma elu esimese saia maapähklivõi ja moosiga ehk PB & J (Peanut Butter & Jam) nagu mu Põhja-Ameerika sõbrad seda kutsuvad. Polnud nagu väga vigagi.

Nädalavahetus Rockinghamis

Reede pärastlõunal sain ootamatu kõne Aapolt. Nimelt oli Jamie linna jõudnud ning valmis meid paadiga merele viima. Ilma pikema mõtlemiseta haarasin kiirelt mõned vajalikud asjad, muutsin ära sama päeva hommikul tehtud hosteli broneeringu, jätsin suure matkakoti hostelisse hoiule ning sõit nädalavahetuse suunas võis alata.

Jamie'ga saime kokku Rockinghami nimelises rannikulinnakeses. Enamik ööst möödus Jamie' rekkajuhist sõbra Shannoni juures grillides (minu esimene BBQ Austraalias) ning taaskord, nagu kombeks on, lahjemaid ja kangemaid vägijooke manustades. Lisaks meile olid seal Shannoni sõbrad Gavin ja Anthoni. Neid me sel nädalavahetusel rohkem ei näinud. Aapo magas diivanil, Pete ja Tintin maas madratsil, mina teisel diivanil. Üllatavalt mugav oli. Parem kui lõkke kõrval maas.

Laupäeval üsna vara hommikul istusime autodesse ning põrutasime randa. Eesmärgiks Pingviinisaar, Hülgesaar ning delfiinid. Need eesmärgid said kõik Jamie' paadiga ka täidetud. Pingviinisaar meenutas rohkem "kajakasaart", ühtegi pingviini meil kohata ei õnnestunud. Kokku veetsime merel mitu head tundi, kuni kütus lõpuks otsa sai.

Pete ja Aapo otsustasid telkima minna, mina ja Tintin sellest mõttest just väga vaimustuses polnud. Seega möödus nende öö kuskil metsas sääski söötes, meie oma aga sarnaselt eelmisega. Pühapäeva hommikul sõitsime Mandurah'sse krabisid püüdma. See üritus osutus täielikuks läbikukkumiseks. Nägime vaid üht krabi (mina ei näinud tegelikult sedagi) ning seegi osutus alamõõduliseks. Vähemalt sai nalja ja päikest.

Perthi tagasi jõudsime pühapäeval kella 4 paiku. Tintin ja Aapo läksid teiste seljakotiränduritega jalgpalli mängima, mina tundsin end selle jaoks liiga väsinuna ning pidasin paremaks hostelisse naasta.

Tagasi alguses

Üleeile oli viimane tööpäev Mullewas. Presendid said kõik parandatud ja pakitud. Eile hommikul ehitasime Geraldtonis 3 tundi ühele viljahoidlale otsaseina ning oligi kõik. Eile õhtust saadik olen taas Perthis. Elukohaks jälle Mad Cat Backpackers.

Hommikul käisin Aussijobsis nägu näitamas. Hetkeks oli isegi päris hea lootus mingisse lillekasvatusse tööd saada, kuid kahjuks oli sinna juba keegi teine palgatud. Soomlastel ka täna ei vedanud.

Siis tegin teoks oma ammuse plaani Austraalias verd anda. Protseduur oli peaaegu identne Eesti omaga. Vaid minu päritolu Eestist kui kõrge HIV-riskiga riigist tekitas veidi probleeme. Pärast annetust sain tasuta piimakokteili, šokolaadimuffini ja väikese šokolaadi.

Tunnikese veetsin oma CV-d uuendades ja aasia kiirsöögikohast Chilliz 4 dollari eest ostetud BBQ kana praetud riisiga nosides. Enamik õhtust möödus aga hostelis Beatty Lodge kolme eesti kutiga vesteldes, kes novembri alguses Mullewasse tööle lähevad.

Septembri viimane nädal

Nädalavahetuse veetsin ühes Perthi eeslinnas nimega Claremont. Öömaja leidmisel oli taas abiks Couch Surfing. Laupäeval tutvusin rannikulinnaga Fremantle; pühapäeval naasin Perthi, et sõita 500 km kaugusele väikelinna Mullewa.

Nüüdseks oleme Mullewas elanud ja töötanud juba terve nädala. "Meie" all pean silmas ennast ning kolme soomlast, kel nimeks Aapo, Antti ja Petteri. Petteri ütleb kõigile, et ta nimi on Peter ning seetõttu kutsutakse teda Pete'iks. Taurist on saanud aga "Thoori". Transpordib meid 4-liitrise mootoriga '97. aasta tumesinine Ford Falcon.

Antti, Aapo ja Petteri

Tööks on suurte presendirullide lahtirullimine, läbivalgustamine, leitud aukude parandamine ja presendi uuesti kokkurullimine. Suuruseks on neil umbes 40 korda 10 meetrit, mõnel ka 40 korda 20. Enamik tööst käib puhtalt inimlihaste jõul. Tööpäev algab hommikul kell 7 ja lõppeb 18:00. Vahele mahub ka tund lõunat.

Ülemus on meil päris normaalne tüüp. Kui vaja, teeb kurja häält, kuid on samas meile siiamaani kohalikus pubis kolm õhtusööki ja ohtralt kesvamärjukest välja teinud. Nimeks on tal Michael, kuid kõik kutsuvad teda Mike'iks. Lisaks töötavad koos meiega kaks aborigeeni: David ehk Dave ja Calvin.

Täna tegime pooliku päeva ning tulime 100 km kaugusele Geraldtoni tsivilisatsiooni võlusid nautima. Hetkel istume McDonald'sis, plaanis on ujumas käia ning järgmiseks nädalaks ohtralt süüa varuda. Mullewas on nimelt vaid 2 väikepoodi, üks kallim kui teine.

Suured tänud Triinule, tänu kellele ma oma pangakaardi ja TFN-i muredeta eile kätte sain.

Seiklused Kuala Lumpuris

Hosteli tasuta nett töötab taas. Ning kuna mul miskipärast und täna eriti pole, saangi ikka oma Malaisia pealinna jutu ära rääkida.

Lend oli hoopis teisest puust kui eelmine. Jalgadel oli rohkem ruumi ning istmed olid mugavamad. Polnud sellist rahvast täis koolibussi tunnet nagu EasyJetiga. Lend hilines taaskord. 2 tundi vist isegi. Peamine põhjus selleks oli üks alkoholi- ja/või narkojoobes tüüp, kes mingitmoodi lennukisse pääses. Politsei eemaldas ta sealt küll kähku, kuid seejärel oli loomulikult vaja kontrollida ega ta lennukisse midagi keelatut ei toonud.

Hetkel, kui ma Kuala Lumpuri jõudsin, oli seal 32 kraadi sooja. Lõi veidi pahviks küll. Jätsin teistega hüvasti ning asusin öömaja poole teele. Lennujaamast rongijaama saab bussiga. Busse on 2 erinevat: kollane ja punane. Kollane maksab 8 kohalikku raha, punane aga 9. Erilist vahet pole, lõpuks jõuab ikka sama ajaga samasse kohta.

Peavarju hankisin ma KL-i CouchSurfing-u nimelise võrgustiku kaudu. Teine sarnane leht on The Hospitality Club. Minu võõrustajaks sai Malaisias elav Austraalia ärimees Dennis. Tema juurde jõudmiseks muretsesin rongijaamast 20 kohaliku eest telefoninumbri, helistasin talle, hankisin taksopileti (jah, pileti) ning võtsin takso. Taksojuht oli selline muhe vana: turvavööst eriti lugu ei pidanud, sõitis 2 korda kiiremini, kui seadus ette näeb, ning ei osanud peaaegu sõnakestki inglise keelt.

Jõudnud Dennise juurde, tõmbasin veidi hinge. Siis oli aeg linna peale minna. Transpordivahendiks osutus roller. Mis seal ikka. Öises Kuala Lumpuri kesklinnas rolleri tagaistmel kihutamine on vaieldamatult üks minu senise elu kõige ekstreemsemaid kogemusi. Liiklusreeglid on küll olemas, kuid ega neid eriti ikka ei järgita küll. Nägin ära Petronase tornid ning proovisin kohalikku toitu. On võimatu kirjeldada, kui vürtsikas see oli. Kuigi Dennis ütles selle kohta "mild" ehk siis mahe. Päris täpselt ei tea, mida sõin. Arvatavasti ei tahagi teada. Kaks üsna korralikku praadi, üks supp ja kolm suurt jääteed läksid maksma 17 kohalikku. Eesti rahas siis 4 korda rohkem umbes. Odav.

Pühapäeval magasin kümneni. Seekord otsustasime linna peale minnes ühistranspordi kasuks. Esmalt väike jalutuskäik läbi tagatänavate bussipeatusesse. "Peatus" on vist liialdus tegelikult, bussi saab peatada seal, kus parajasti ise tahad. Bussiga sõitsime Skytraini peatusesse, sellega omakorda rongijaama.

Skytrain

Rongijaamas otsustasin mõnda kohalikku jooki proovida. Valik osutust üsna omapäraseks: nimelt oli tegemist ülimagusa jääteega, milles ulpisid väiksed marmelaaditükid. Enamik neist lendasid koos purgiga prügikasti.

Rongiga sõitsime Batu koobaste juurde. Tegemist on järjekordse turistiatraktsiooniks muudetud pühapaigaga. Enim köitsid mu tähelepanu seal elutsevad ahvid. Koobastele järgnes taaskord üks tüüpiline Malaisia eine. Ehk siis väga tuline. Ning mitte ainult temperatuurilt. 2 taaskord korralikku taldrikutäit pluss 4 jääteed (teine koht, täpselt sama välimus ja maitse) kergendasid kukrut vaid 12,2 ringgiti võrra.

Kella neljast algasid korteriühistu avatud uste päevad, millega tähistati Ramadani lõppu. Enne seda käisime kiiresti ujumas. Erinevatele etteastetele ja mängudele järgnes tasuta söömaaeg. Toit kadus laudadelt uskumatult kiiresti. Küllap kuu-ajase paastu vältimatu tagajärg.

Pärast seda, kui Dennis oli andnud mulle võimaluse kortermajade vahel oma rollerit proovida, pakkisin asjad nind oligi aeg lahkuda. 10-minutiline taksosõit rongijaama maksis vaid 8 ringgitit kopikatega. Avanes mugav võimalus esimest korda elus jootraha anda, mida ma ka kasutasin.

Aja, mis jäi check-ini ja pardalemineku vahele, sisustasin Malaisia kiirtoidurestoranis Marrybrown. Tükkmaad etem kui Burgerking. Lisaks paremale rämpstoidule on Kuala Lumpuri lennujaamal Londoni ees veel üks suur eelis: tasuta wifi.

Pärast õigeid Malaisia eineid ei kõlvanud AirAsia malaysian meal mitte kuhugi. Tavaliselt püüan ma mitte toitu minema visata, kuid sel korral olin sunnitud erandi tegema.

Esimesed päevad Perthis

Jätan hetkel Kuala Lumpuri seiklused kajastamata. Loodetavasti leian nende jaoks siiski kunagi (lähi)tulevikus aega. Selle asemel pajataks praegu aga veidi viimasest paarist päevast.

20/09/2010

Perthi lennujaama jõudsin esmaspäeva hommikul kell pool kuus. Põdesin veidi seda, et mul polnud vajaminevat 5000 dollarit ette näidata, kuid õnneks ei pärinud keegi midagi. Esimese asjana vahetasin järgijäänud Malaisia ringgitid Austraalia dollarite vastu. Seejärel täitsin Internetis TFN-i avalduse.

Lennujaamast linna saab spetsiaalse bussiga. Pilet maksis 18 dollarit. Lasin end otse Old Swan Barracks hosteli ukse ette viia. Võtsin kuueses toas kaheks ööks voodikoha. Maksma läks see 48 dollarit pluss 20 dollarit tagatisraha võtme eest. Toas olid lisaks minule üks Prantsuse kokapaarike ning Saksamaa noormees, kes ootab oma kaevandusetöö algust. Töö pidi raske küll olema, kuid palk on samas muljetavaldav. Ilma veoautolubadeta sinna aga vaevalt saab.

 

Old Swan Barracks

Esimese päeva jooksul hankisin veel 30 dollari eest telefoninumbri, milleks on 0459470080, avasin pangakonto (esimene sissemakse peaks küll olema 500 dollarit, kuid ma üle 100 ei raatsinud hetkel panna sinna) ning külastasin tööbürood nimega Aussi Jobs. The Job Shopi kahjuks ei jõudnud. Hostelirahvas soovitas otsida üles lähedalasuv raamatukogu, kus on tasuta Internet. Netipulka veel muretseda ei kavatse. Tavaliselt on mul võõrastes kohtades magamisega alguses raskusi, kuid tol ööl (ja ka järgneval) oli uni üllatavalt magus.

Raamatukogu

21/09/2010

Eile külastasin esimese asjana pärast hommikusööki Austraalia Immigratsiooniametit ning hankisin passi viisakleebise. Mis siis, et seda enam ametlikult vaja pole. Kahjuks see kindlasti ei tule. Olin end just Aussi Jobsi kontoris mugavalt ootejärjekorda sisse seadnud, kui helistas Triin. Saime raamatukogu ees kokku, andsin üle tema ema saadetud paki ning ta pajatas vastutasuks Austraalia elust ja olust. Hetkeks oli mul ka päris hea lootus läbi tema tutvuste Broome'i arbuusifarmi tööle saada, kuid kahjuks ei õnnestunud. Päris kadunud see lootus veel siiski pole.

Õhtu veetsin mööda linna jalutades ja ümbruskonda avastades. Parim avastus oli Coles'i pood, mille hinnad on tükkmaad paremad kui kesklinnas asuvas Woolworthsis. Lisaks on see kauem lahti ning asub lähemal.

22/09/2010

Täna said mu kaks päeva OSB-s otsa ning otsustasin hostelit vahetada. Mitte et seal midagi viga oleks olnud. Niisama. Uueks elukohaks on Mad Cat Backpackers hostel - veel üks eileõhtune avastus. Tundub üsna raju koht, mõni on elanud seal juba kuid. Kohtasin seal vähemalt 4 eestlast. Kaks ööd 12-kohalises toas läksid maksma 44 dollarit pluss 20 dollarit tagatisraha. Koht pole küll visuaalselt nii ilus ega puhas kui eelmine, kuid seeeest on seal tasuta makaronid ja riis. Internet peaks ka tasuta olema, kuid see hetkel ei tööta. Eks paistab, kauaks ma sinna jään. 90% pidid peatuma seal kauem kui algselt plaanitud, 10% põgenema aga pärast esimest ööd. Kohti, kuhu pageda, on hulgaliselt. Isegi arvestades seda, et linnas algavad varsti mingid ülikoolide spordivõistlused, mille tõttu mitmed hostelid väljamüüdud on.

Ostsin ajalehe nimega The West Australian, et töökuulutusi sirvida. Maksab see 1,3 dollarit. Pakkumisi oli palju, paar neist võib-olla isegi minu oskustele/võimetele vastavat, kuid midagi väga huvitavat sellest siiski ei leidnud kahjuks. Täna on Aussi Jobs kinni, kuid homme hommikul hiljemalt poole kümme kavatsen seal olla. Eelmise kahe päeva jooksul olen näinud mitmeid minusarnaseid inimesi sealt edukalt tööd saamas. Peab lihtsalt õigel ajal õiges kohas olema.

Kellatorn

25. septembrist kuni 2. oktoobrini toimub Pert Royal Show nimeline väljanäitus ning sinna vajatakse ajutist tööjõudu. Pean paar kõnet tegema, kuid kardetavasti olen veidi hiljaks jäänud juba sellega. Eks paistab, stardikapital on enamuses alles ning päevas kulutan suhteliselt vähe. Leidsin isegi koha, kus saab tasuta pesu pesta ja kuivatada. Seega pole (ajutise) töö leidmine hetkel veel nii elulise tähtsusega. Tahaks ikka midagi pikaajalist ja linnast väljas kuskil farmis.

Perth on küll suur linn, kuid siiski kuidagi väiksem, kui ma eeldasin. Linnakeskuses on kõik kohad vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel. Linnapildis kohtab väga palju erinevast rahvusest noori. Kõlavad kõikmõeldavad keeled maailma eri paigust. Õhtul, öösel ja hommikul on päris jahe, kuid päeval seeeest täitsa palav isegi.

Võtan asja rahulikult, hangin kusagilt midagi süüa ning jalutan vist Kings Parki, mis pidavat olema maailma suurim park.