Töö viinamarjaistanduses

Nagu plaanitud, lahkusime pühapäeval Perthist. Sõidust ma suurt ei mäleta, kuna magasin tagaistmel pea terve tee. Auto, mis meid sõidutab, pole küll enam päris esimeses nooruses, kuid vähemalt liigub:

Nüüdseks on kogu huvipakkunud info teada. Elukohaks on meil Balingupi minihostel. Nädal maksab 110 dollarit, mis on üsna soodne. Maja jagame 4 korea tütarlapsega, kes inglise keelt kahjuks väga ei mõista. Töökoht asub 5 km kaugusel ning tööks on viinamarjataimi püsti hoidvate traatide tõstmine. Ülemine traat läheb esimesse vahesse ja järgmine neljandasse:

Sellega töökirjeldus piirdubki: kõnnid ja tõstad traate. 8 tundi päevas, 5 päeva nädalas. Päike lõõskab lagipähe ning viinamarju ka süüa ei saa, kuna nende valmimiseni on veel 6-8 nädalat. Tavaliselt makstakse selle eest umbes 19 dollarit tunnis, meile aga 8 senti taime pealt. See ei pruugi eriti palju tunduda, kuid tänane tulemus oli mul näiteks 3230 taime. Pole aimugi, mitut tõstetud traati see tähendab.

Telekas viimasel ajal muust ei räägitagi kui vaid idakalda üleujutustest. Olukord seal on ikka üsna hull: kolm neljandikku Queenslandi osariigist on kuulutatud katastroofialaks. Hukkunuid on üle 10, kaduma jäänuid aga üle 50. Tegu pidavat olema Austraalia kõigi aegade kõige hullema loodusõnnetusega.

Peaaegu oleksin unustanud, aga paari päeva eest varitses meid köögis selline elukas:

Kolm uitmõtet

Esiteks on Mad Cat Backpackers ikka üks väga huvitav koht. Ühest küljest on tasuta riis, pasta ja Internet väga teretulnud. Samas aga jooksid hetk tagasi uksest sisse ja trepist üles kaks parameedikut ning eile kinost naastes ootas mind tüüpiline vaatepilt:

Teiseks ei mõista ma, kuidas on võimalik, et hostelist vähem kui kilomeetri kaugusel linnakeskuse südames toimub 10-tunnine muusikafestival, mille peaesinejaiks David Guetta ja Armin van Buuren, ning mina avastan selle vaid paar tundi enne lõppu:

Ja kolmandaks, kuigi viimasel ajal on üha armsamaks muutunud just eestikeelne muusika, tahan ma siiski jagada Austraalia 2009. aasta parimaks lauluks valitud lugu:

Uuel aastal uue hooga

Kuna tegemist on minu selle kümnendi esimese blogipostitusega, siis esmalt head uut aastat kõigile neile, kellele ma seda veel soovinud pole. Aastavahetus ise oli viimase kolme aasta kõige rahulikum, mis on üllatav, arvestades et eelmised möödusid Hiiumaal, see aga linnas, kus elanikke rohkem kui Eestis. Isegi ilutulestikku ei näinud. Poes siin rakette nimelt ei müüda ning linna korraldatud saluut jäi jõe äärest vaadatuna pea täielikult majade varju. See-eest suutsime aga juba 2011. aasta esimestel minutitel politseiga väikest-viisi sekeldustesse sattuda. Õnneks trahvini asi ei läinud, piisas õllepurgi maha tühjaksvalamisest. Sarnaselt Eestiga on siingi avalikus kohas alkoholi tarbimine keelatud, suitsu võib aga pea kõikjal kimuda. Ning politseinikke kohtab siin iga nurga peal. Lisaks tavapärastele autopatrullidele liiguvad nad ka jalgsi, jalgratta ja hobusega.

Eelmisel nädalal tekkis võimalus kinomaailma telgitagustega veidi lähemalt tutvuda. Tänu tuttavale kinooperaatorile, kel nimeks Antti ja kodumaaks vennasvabariik Soome, avanesid minu ees muidu nii kiivalt suletud projektsiooniruumi ja filmihoidla uksed. Lisaks sai veel paaril korral niisama kinos käidud, nii ühe dollari eest kui ka päris tasuta. Kuid plaanitud filmimaraton läks kahjuks luhta ning ühtki töökohta mulle seal samuti lõppude-lõpuks ei leidunud.

Homme lahkun juba-ma-ei-tea-mitmendat-korda Perthist, reisikaaslasteks eile AussiJobsis kohatud kaks eestlast Rene ja Sven ning eesmärgiks esmaspäeva hommikul kell pool kaheksa mingisse viinamarjaistandusse tööle ilmuda. Ega me päris täpselt hetkel ei tea, milles töö seisneb, palju palk on ning kus me elama hakkame, aga eks see kõik selgub lähipäevil. Sisetunne ütleb, et ega mingit head kogemust vist tulemas pole, kuid ka halb kogemus on kogemus. Tundsin lihtsalt, et hädasti on vaheldust ja "maa peale tagasitoomist" vaja. See hostelielu ja mitte millegi tegemine pole siiski päris see, mille nimel nii kaugele reisisin. Seega võtsingi vastu esimese suvalise tööotsa, mis ette sattus. Ehk õnnestub nõnda seljakotiränduri põnevale elule uuesti hing sisse puhuda.