Töö viinamarjaistanduses

Nagu plaanitud, lahkusime pühapäeval Perthist. Sõidust ma suurt ei mäleta, kuna magasin tagaistmel pea terve tee. Auto, mis meid sõidutab, pole küll enam päris esimeses nooruses, kuid vähemalt liigub:

Nüüdseks on kogu huvipakkunud info teada. Elukohaks on meil Balingupi minihostel. Nädal maksab 110 dollarit, mis on üsna soodne. Maja jagame 4 korea tütarlapsega, kes inglise keelt kahjuks väga ei mõista. Töökoht asub 5 km kaugusel ning tööks on viinamarjataimi püsti hoidvate traatide tõstmine. Ülemine traat läheb esimesse vahesse ja järgmine neljandasse:

Sellega töökirjeldus piirdubki: kõnnid ja tõstad traate. 8 tundi päevas, 5 päeva nädalas. Päike lõõskab lagipähe ning viinamarju ka süüa ei saa, kuna nende valmimiseni on veel 6-8 nädalat. Tavaliselt makstakse selle eest umbes 19 dollarit tunnis, meile aga 8 senti taime pealt. See ei pruugi eriti palju tunduda, kuid tänane tulemus oli mul näiteks 3230 taime. Pole aimugi, mitut tõstetud traati see tähendab.

Telekas viimasel ajal muust ei räägitagi kui vaid idakalda üleujutustest. Olukord seal on ikka üsna hull: kolm neljandikku Queenslandi osariigist on kuulutatud katastroofialaks. Hukkunuid on üle 10, kaduma jäänuid aga üle 50. Tegu pidavat olema Austraalia kõigi aegade kõige hullema loodusõnnetusega.

Peaaegu oleksin unustanud, aga paari päeva eest varitses meid köögis selline elukas:

Elukallidusest

Pärast seda, kui Mullewas teenitud raha kahtlaselt kiiresti sõrmede vahelt libises, otsustasin edasistel kulutustel veidi pingsamalt silma peal hoida. Ja nii paningi novembrikuu jooksul märkmikku kirja iga viimase kui kulutatud dollari. Eksperiment osutus üsna tüütuks, seega detsembris ma seda enam ei jätka. Kuid üks kuu on siiski piisavalt pikk aeg, et anda veidi aimu Austraalia elukallidusest.

Päris piima-saia tasandile laskuma vast ei hakka, püüan kategooriad veidi üldisemad hoida:

• Transport: 45 dollarit (524 krooni)
• Majutus: 233 dollarit (2714 krooni)
• Söök-jook: 425 dollarit (4950 krooni)
• Rämpstoit: 106 dollarit (1235 krooni)
• Meelelahutus: 21 dollarit (245 krooni)
• Alkohol: 134 dollarit (1561 krooni)
• Hügieen: 24 dollarit (280 krooni)
• Internet: 79 dollarit (920 krooni)
• Kõneaeg: 30 dollarit (349 krooni)
• Muud kulud: 90 dollarit (1048 krooni)

• Kokku: 1187 dollarit (13826 krooni)

Enda kaitseks pean mainima, et söögi- ja rämpstoiduarve kasvatasid suureks roadhouse'idest, kiirsöögikohtadest ja pubidest ostetud eined, mille tööandja kinni maksab. Ning enamik alkoholist on pubides prae kõrvale joodud õlu, mis samuti kompenseerimisele kuulub. Majutuse peale pole aga seepärast eriti midagi kulunud, kuna olen enamuse kuust tööd tehes ringi rännanud.

Meditsiiniteenuseid pole siiani pidanud Austraalias tarbima, kui jätta välja eilne päev, mil olin sunnitud laskma endal ühe hamba välja tõmmata. See lõbu kergendas kukrut lausa 352 dollari ehk 4100 krooni võrra. Õnneks on QBE nõustunud mulle sellest 1565 krooni hüvitama. Asi seegi.

Novembri esimene nädal

Esmalt vabandused, et ma üle nädala midagi kirjutanud pole. Eelmise laupäeva õhtul ajasin läpakale veerand purki õlut. Arvuti sain pühapäeval tööle, klaviatuuri aga alles neljapäeval. See oli esimene põhjus. Teiseks pole mul töö ja magamise kõrvalt eriti millekski muuks aega olnud.

Laupäeval käisime Cottesloe' rannas. Lisaks minule kanadalased, kiivi (ehk uusmeremaalane) ja üks sakslane nimega Dominique. Rannas otsisime rahvast juurde ja mängisime ultimate frizbee' nimelist mängu. Ma polnud sellest varem nagu väga kuulnudki, kuid tegemist on päris ehtsa spordialaga. Ja väga väsitavaga, kusjuures. Minule meenutas see enim vast käsipalli. Ainult et palli asemel on lendav taldrik.

Pühapäeva hommikupoolikul jamasin põhiliselt arvutiga. Pärastlõunal käisin teiste seljakotiränduritega jalkat mängimas. Homme lähen arvatavasti uuesti. Toimub see nimelt igal pühapäeval. Teisipäevast reedeni tegin tööd. Kolisime ühte väikekontorit ja angaari ümber. Töö nagu töö ikka, eriti pikalt sellel peatuda ei viitsi.

Neljapäeva õhtul käisin kinos Jackass 3-D vaatamas. Otsustasin juba mitme kuu eest, et sellest saab minu elu esimene 3D kinoelamus. Pilet oli üllatavalt kallis: 18,5 dollarit lausa. Kuid film ise oli seeeest igat senti väärt.

Nädalavahetuse veedan niisama puhates. Esmaspäeva varahommikul lahkun taas Perthist. Kauaoodatud töö hakkab viimaks pihta. Tööandjaks on üks põllumajandusuuringutega tegelev firma, millel on Lääne-Austraalias lugematul hulgal väikepõlde. Tööks on vili ära koristada ja nõuetekohaselt pakendada. Esimesed 2 nädalat elan arvatavasti erinevates hostelites, motellides ja hotellides.

Võimalik, et muretsen täna või homme viimaks Telstra internetipulga. Vastasel juhul tekib blogimisse taas paratamatult pikem paus sisse.

Lõpetuseks vaade minu praegusele kodule:

Perth - Exmouth - Perth

Nädalane reis on viimaks läbi. Räägin lühidalt, kus käisin ja mida nägin/tegin:

• Reede 22.10.10 - Eric ja Logan korjasid mind lõuna paiku Mad Catsi eest peale. Enne linnast lahkumist ostsime Woolworthsist söögi- ja joogipoolist ning mina veel lisaks Kmartist 25 dollari eest 4-inimese kuppeltelgi. Järgnevaks 7 ööks sai sellest mu kodu. Väikelinnakeses nimega Lancelin avanes võimalus purje- ja liivalauda proovida, kuid ilm olevat "algajate jaoks liiga tuuline" olnud. Päeva lõpetas Pinnacles, mis on lubjakivist moodustisi täis kõrb Nambungi Rahvuspargis.

The Pinnacles

• Laupäev 23.10.10 - Kanadalased käisid Dongara South Beachil ujumas, keskpäevaks olime Geraldtonis. Päeva tipphetk oli roosa veega järv Hutt Lagoon. Õhtupimeduses jõudsime Monkey Miasse.

Roosa järv

• Pühapäev 24.10.10 - Nägime lähedalt vähemalt 6 delfiini, Loganil õnnestus ühte isegi sööta. Rohkem Monkey Mias midagi huvitavat teha polnud. Teel Carnarvoni põikasime läbi Shell Beach'ilt, mis on üleni valgeid merekarpe täis rand. Carnarvonis külastasime kunagist NASA jälgimisjaama ja miilipikkust sadamasilda. Hämaras jõudsime Coral Bay'sse.

NASA satipann

• Esmaspäev 25.10.10 - Enamik päevast möödus snorgeldades. Suhtusin sellesse alguses üsna skeptiliselt, kuid tegelikult oli vaade Ningaloo korallrahule ning selle elanikele ei midagi vähemat kui hämmastav. Õnnestus näha nii raid kui ka kilpkonna. Väike soovitus Coral Bay külastajatele: ärge tehke sama viga, mis meie, ning laenutage snorgeldamisvarustus peatänava asemel pigem rannast. Hinnavahe on kahekordne. Õhtuks jõudsime Exmouthi ehk reisi lõppsihtkohta.

Merikilpkonn

• Teisipäev 26.10.10 - Eric ja Logan läksid taas snorgeldama ning seekord õnnestus neil isegi haid näha. Mina aga otsustasin Exmouthiga tutvuda. Seda peamiselt eelmisel päeval saadud (ränga) päikesepõletuse tõttu. Öö möödus ühes suvalises teeäärses parklas.

Emu

• Kolmapäev 27.10.10 - Veetsime peaaegu terve päeva sõites. Ainuke vähegi huvitav koht oli Kalbarri oma Finlay's B.B.Q. kalarestorani ning Nature's Window' ja Z Bendiga Kalbarri Rahvuspargis. Öö möödus taas ühes teeäärses parklas.

Looduse aken

• Neljapäev 28.10.10 - Hommikusöögiks olid grillburgerid ja -vorstid Geraldtoni rannas. See võis väga vabalt olla minu senise elu parim hommikusöök. Eriti kui arvestada seda, kui vähe see maksma läks ning kui maitsev see oli. Hommikul saime veel ülemuselt sõnumi, et töö algab loodetust nädal aega hiljem. See ei rõõmustanud kedagi meist. Lancelinis avanes taas 25 dollari eest võimalus purjelauda proovida. Ilm polnud just kõige ilusam ning mina, kes ma end vees just kõige kodusemalt ei tunne, sinna ei tikkunud. Teised kaks aga küll. Kuid tagantjärgi ei usu ma, et purjelauatamine mulle pooltki sama palju lõbu oleks pakkunud kui Ericu ja Logani lugematu arv vettekukkumisi. Enne linnakesest lahkumist katsetasime ära liivalaua, mis polnud ausalt öeldes midagi erilist. Veel tänagi tuli mõlemast kõrvast välja sõrmkübaratäis liiva. Öö möödus... Jah, arvasite ära: teeäärses parklas. Trahv selle eest on 100 dollarit, muide. Ning seda per nägu. Kuid seda vaid siis, kui vahele jääda.

Eilne hommikusöök

• Reede 29.10.10 - Enne kella 10 olime tagasi Perthis. Aussijobs avati täna aga alles kell 13:00. Passisime esmalt paar tundi raamatukogus, seejärel veel paar Aussijobsis. Tööd ei saanud keegi meist. Läheme esmaspäeval tagasi, kuid erilist lootust ei paista olevat. Aussijobs pole loomulikult ainuke koht, mille kaudu tööd leida, eriti veel ajutist.

Tüüpiline hommik

Elukohaks on mul nüüd taas Mad Cat Backpackers. Seekord aga 20-kohaline tuba, mille öö rahakotti 19 dollari võrra kergendab. Olen ma ju 40-st Austraalias veedetud päevast vaid 12-l tööd teinud. Ning eks see roadtrip läks ka ikka omajagu maksma. Seega pole rahaline olukord hetkel just kiita. Kui kulusid veidi koomale tõmmata, peaksin aga siiski edukalt hakkama saama.

Hetk tagasi sõin oma elu esimese saia maapähklivõi ja moosiga ehk PB & J (Peanut Butter & Jam) nagu mu Põhja-Ameerika sõbrad seda kutsuvad. Polnud nagu väga vigagi.

Tööots number kaks

Pikalt heietama ei hakka, liiga väsinud selleks. Ja varem ei tahtnud seepärast rääkida, kuna ootasin, et asi ikka kindel oleks.

Igatahes, reedel saatis AussiJobsi Anissa ühele põllumajandusfirmale 9 noormehe resümeed, sealhulgas ka minu oma. Esmaspäeval kutsuti 6 meist intervjuule. Lisaks minule uus-meremaalane Ryan, kanadalased Eric ja Logan ning 2 sakslast, kelle nimesid ma ei mäleta. Intervjuul rääkisime lühidalt endast ning nautisime tasuta kesvamärjukest. Teisipäeval saime teada, et Ryan, Eric, Logan ja mina oleme oodatud treeningpäevale. Nüüdseks on paberitele alla kirjutatud ja uus töö olemas.

Kõigi eelduste kohaselt peaks see algama 1. novembril ning kestma jõuludeni. Tegemist on liikuva tööga, kuid transport, majutus ja söök on firma poolt. Ega ma päris täpselt ei teagi, mida tegema hakkan - põhjalikum väljaõpe tuleb töö käigus. Täna õppisime põhiliselt seda, kuidas kombaine koormarihmadega turvaliselt treileritele kinnitada.

Pärastpoole tegin teoks järjekordse ammuse mõtte, ning kutsusin ka teised kaasa. Nimelt külastasime Perthi (võimalik, et ka koguni Lääne-Austraalia) suurimat siseruumides pesitsevat kaljuronimiskeskust Rockface. 10 dollari eest turnisime seal üle tunni. Mingit ajapiirangut tegelikult polnud, kuid jaks sai lihtsalt otsa. Sõrmed on senini kanged. Aga ei, väga lõbus oli. Soovitan kõigile, kes proovinud pole.

Homme hommikupoolikul lahkun kõigi eelduste kohaselt koos Kanada kuttidega Perthist. Otsustasime töö alguseni jäänud aja Lääne-Austraaliat avastades sisustada. Liigutab meid nende 2000. aasta must universaalkerega Ford Falcon. Taaskord 4.0 ja automaat. Seekord töötava kliimaga. Suuna võtame põhjakaarde.

Perthi loomaaed

Eile leidsin lõpuks aega külastada Perthi loomaaeda. Olin seda juba ammu teha tahtnud. Sinna saamiseks tuleb praamiga Perthi kesklinnast üle jõe Lõuna-Perthi sõita. Maksab see 1,7 dollarit ning aega kulub 7 minutit. Loomaaed on sadamast 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Päevapilet täiskasvanule kergendab kukrut koguni 21 dollari võrra. Näha saab selle raha eest aga nii mõndagi:

Seiklused Kuala Lumpuris

Hosteli tasuta nett töötab taas. Ning kuna mul miskipärast und täna eriti pole, saangi ikka oma Malaisia pealinna jutu ära rääkida.

Lend oli hoopis teisest puust kui eelmine. Jalgadel oli rohkem ruumi ning istmed olid mugavamad. Polnud sellist rahvast täis koolibussi tunnet nagu EasyJetiga. Lend hilines taaskord. 2 tundi vist isegi. Peamine põhjus selleks oli üks alkoholi- ja/või narkojoobes tüüp, kes mingitmoodi lennukisse pääses. Politsei eemaldas ta sealt küll kähku, kuid seejärel oli loomulikult vaja kontrollida ega ta lennukisse midagi keelatut ei toonud.

Hetkel, kui ma Kuala Lumpuri jõudsin, oli seal 32 kraadi sooja. Lõi veidi pahviks küll. Jätsin teistega hüvasti ning asusin öömaja poole teele. Lennujaamast rongijaama saab bussiga. Busse on 2 erinevat: kollane ja punane. Kollane maksab 8 kohalikku raha, punane aga 9. Erilist vahet pole, lõpuks jõuab ikka sama ajaga samasse kohta.

Peavarju hankisin ma KL-i CouchSurfing-u nimelise võrgustiku kaudu. Teine sarnane leht on The Hospitality Club. Minu võõrustajaks sai Malaisias elav Austraalia ärimees Dennis. Tema juurde jõudmiseks muretsesin rongijaamast 20 kohaliku eest telefoninumbri, helistasin talle, hankisin taksopileti (jah, pileti) ning võtsin takso. Taksojuht oli selline muhe vana: turvavööst eriti lugu ei pidanud, sõitis 2 korda kiiremini, kui seadus ette näeb, ning ei osanud peaaegu sõnakestki inglise keelt.

Jõudnud Dennise juurde, tõmbasin veidi hinge. Siis oli aeg linna peale minna. Transpordivahendiks osutus roller. Mis seal ikka. Öises Kuala Lumpuri kesklinnas rolleri tagaistmel kihutamine on vaieldamatult üks minu senise elu kõige ekstreemsemaid kogemusi. Liiklusreeglid on küll olemas, kuid ega neid eriti ikka ei järgita küll. Nägin ära Petronase tornid ning proovisin kohalikku toitu. On võimatu kirjeldada, kui vürtsikas see oli. Kuigi Dennis ütles selle kohta "mild" ehk siis mahe. Päris täpselt ei tea, mida sõin. Arvatavasti ei tahagi teada. Kaks üsna korralikku praadi, üks supp ja kolm suurt jääteed läksid maksma 17 kohalikku. Eesti rahas siis 4 korda rohkem umbes. Odav.

Pühapäeval magasin kümneni. Seekord otsustasime linna peale minnes ühistranspordi kasuks. Esmalt väike jalutuskäik läbi tagatänavate bussipeatusesse. "Peatus" on vist liialdus tegelikult, bussi saab peatada seal, kus parajasti ise tahad. Bussiga sõitsime Skytraini peatusesse, sellega omakorda rongijaama.

Skytrain

Rongijaamas otsustasin mõnda kohalikku jooki proovida. Valik osutust üsna omapäraseks: nimelt oli tegemist ülimagusa jääteega, milles ulpisid väiksed marmelaaditükid. Enamik neist lendasid koos purgiga prügikasti.

Rongiga sõitsime Batu koobaste juurde. Tegemist on järjekordse turistiatraktsiooniks muudetud pühapaigaga. Enim köitsid mu tähelepanu seal elutsevad ahvid. Koobastele järgnes taaskord üks tüüpiline Malaisia eine. Ehk siis väga tuline. Ning mitte ainult temperatuurilt. 2 taaskord korralikku taldrikutäit pluss 4 jääteed (teine koht, täpselt sama välimus ja maitse) kergendasid kukrut vaid 12,2 ringgiti võrra.

Kella neljast algasid korteriühistu avatud uste päevad, millega tähistati Ramadani lõppu. Enne seda käisime kiiresti ujumas. Erinevatele etteastetele ja mängudele järgnes tasuta söömaaeg. Toit kadus laudadelt uskumatult kiiresti. Küllap kuu-ajase paastu vältimatu tagajärg.

Pärast seda, kui Dennis oli andnud mulle võimaluse kortermajade vahel oma rollerit proovida, pakkisin asjad nind oligi aeg lahkuda. 10-minutiline taksosõit rongijaama maksis vaid 8 ringgitit kopikatega. Avanes mugav võimalus esimest korda elus jootraha anda, mida ma ka kasutasin.

Aja, mis jäi check-ini ja pardalemineku vahele, sisustasin Malaisia kiirtoidurestoranis Marrybrown. Tükkmaad etem kui Burgerking. Lisaks paremale rämpstoidule on Kuala Lumpuri lennujaamal Londoni ees veel üks suur eelis: tasuta wifi.

Pärast õigeid Malaisia eineid ei kõlvanud AirAsia malaysian meal mitte kuhugi. Tavaliselt püüan ma mitte toitu minema visata, kuid sel korral olin sunnitud erandi tegema.

Esimesed päevad Perthis

Jätan hetkel Kuala Lumpuri seiklused kajastamata. Loodetavasti leian nende jaoks siiski kunagi (lähi)tulevikus aega. Selle asemel pajataks praegu aga veidi viimasest paarist päevast.

20/09/2010

Perthi lennujaama jõudsin esmaspäeva hommikul kell pool kuus. Põdesin veidi seda, et mul polnud vajaminevat 5000 dollarit ette näidata, kuid õnneks ei pärinud keegi midagi. Esimese asjana vahetasin järgijäänud Malaisia ringgitid Austraalia dollarite vastu. Seejärel täitsin Internetis TFN-i avalduse.

Lennujaamast linna saab spetsiaalse bussiga. Pilet maksis 18 dollarit. Lasin end otse Old Swan Barracks hosteli ukse ette viia. Võtsin kuueses toas kaheks ööks voodikoha. Maksma läks see 48 dollarit pluss 20 dollarit tagatisraha võtme eest. Toas olid lisaks minule üks Prantsuse kokapaarike ning Saksamaa noormees, kes ootab oma kaevandusetöö algust. Töö pidi raske küll olema, kuid palk on samas muljetavaldav. Ilma veoautolubadeta sinna aga vaevalt saab.

 

Old Swan Barracks

Esimese päeva jooksul hankisin veel 30 dollari eest telefoninumbri, milleks on 0459470080, avasin pangakonto (esimene sissemakse peaks küll olema 500 dollarit, kuid ma üle 100 ei raatsinud hetkel panna sinna) ning külastasin tööbürood nimega Aussi Jobs. The Job Shopi kahjuks ei jõudnud. Hostelirahvas soovitas otsida üles lähedalasuv raamatukogu, kus on tasuta Internet. Netipulka veel muretseda ei kavatse. Tavaliselt on mul võõrastes kohtades magamisega alguses raskusi, kuid tol ööl (ja ka järgneval) oli uni üllatavalt magus.

Raamatukogu

21/09/2010

Eile külastasin esimese asjana pärast hommikusööki Austraalia Immigratsiooniametit ning hankisin passi viisakleebise. Mis siis, et seda enam ametlikult vaja pole. Kahjuks see kindlasti ei tule. Olin end just Aussi Jobsi kontoris mugavalt ootejärjekorda sisse seadnud, kui helistas Triin. Saime raamatukogu ees kokku, andsin üle tema ema saadetud paki ning ta pajatas vastutasuks Austraalia elust ja olust. Hetkeks oli mul ka päris hea lootus läbi tema tutvuste Broome'i arbuusifarmi tööle saada, kuid kahjuks ei õnnestunud. Päris kadunud see lootus veel siiski pole.

Õhtu veetsin mööda linna jalutades ja ümbruskonda avastades. Parim avastus oli Coles'i pood, mille hinnad on tükkmaad paremad kui kesklinnas asuvas Woolworthsis. Lisaks on see kauem lahti ning asub lähemal.

22/09/2010

Täna said mu kaks päeva OSB-s otsa ning otsustasin hostelit vahetada. Mitte et seal midagi viga oleks olnud. Niisama. Uueks elukohaks on Mad Cat Backpackers hostel - veel üks eileõhtune avastus. Tundub üsna raju koht, mõni on elanud seal juba kuid. Kohtasin seal vähemalt 4 eestlast. Kaks ööd 12-kohalises toas läksid maksma 44 dollarit pluss 20 dollarit tagatisraha. Koht pole küll visuaalselt nii ilus ega puhas kui eelmine, kuid seeeest on seal tasuta makaronid ja riis. Internet peaks ka tasuta olema, kuid see hetkel ei tööta. Eks paistab, kauaks ma sinna jään. 90% pidid peatuma seal kauem kui algselt plaanitud, 10% põgenema aga pärast esimest ööd. Kohti, kuhu pageda, on hulgaliselt. Isegi arvestades seda, et linnas algavad varsti mingid ülikoolide spordivõistlused, mille tõttu mitmed hostelid väljamüüdud on.

Ostsin ajalehe nimega The West Australian, et töökuulutusi sirvida. Maksab see 1,3 dollarit. Pakkumisi oli palju, paar neist võib-olla isegi minu oskustele/võimetele vastavat, kuid midagi väga huvitavat sellest siiski ei leidnud kahjuks. Täna on Aussi Jobs kinni, kuid homme hommikul hiljemalt poole kümme kavatsen seal olla. Eelmise kahe päeva jooksul olen näinud mitmeid minusarnaseid inimesi sealt edukalt tööd saamas. Peab lihtsalt õigel ajal õiges kohas olema.

Kellatorn

25. septembrist kuni 2. oktoobrini toimub Pert Royal Show nimeline väljanäitus ning sinna vajatakse ajutist tööjõudu. Pean paar kõnet tegema, kuid kardetavasti olen veidi hiljaks jäänud juba sellega. Eks paistab, stardikapital on enamuses alles ning päevas kulutan suhteliselt vähe. Leidsin isegi koha, kus saab tasuta pesu pesta ja kuivatada. Seega pole (ajutise) töö leidmine hetkel veel nii elulise tähtsusega. Tahaks ikka midagi pikaajalist ja linnast väljas kuskil farmis.

Perth on küll suur linn, kuid siiski kuidagi väiksem, kui ma eeldasin. Linnakeskuses on kõik kohad vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel. Linnapildis kohtab väga palju erinevast rahvusest noori. Kõlavad kõikmõeldavad keeled maailma eri paigust. Õhtul, öösel ja hommikul on päris jahe, kuid päeval seeeest täitsa palav isegi.

Võtan asja rahulikult, hangin kusagilt midagi süüa ning jalutan vist Kings Parki, mis pidavat olema maailma suurim park.