Piisoni seiklused

Kuna minu enda elus vahepeal midagi väga märkimisväärset ei juhtunud, räägin veidi ühest teisest noorest Eesti mehest. Oma pärisnime ta mul teatavatel põhjustel kasutada ei lubanud. Seega olen sunnitud tema enda soovil viitama talle kui Piisonile.

Normaalse inimesena on ka Piison suur narkovastane. Teistest eristab teda aga see, et purjuspäi tekib tal miskipärast vastupandamatu himu enda peal igasugu meelemürke katsetada. Umbes nädal või kaks enne minu sünnipäeva otsustas ta pärast poolepäevast joomingut mingeid minu jaoks tundmatuid tablette hankida. Ja seda mitte ainult endale, vaid ka pea pooltele hostelielanikele. „Diileri“ numbri oli ta poolkogemata saanud paari päeva eest hosteli prügikaste tänavale kärutades. Pikemalt mõtlemata tõmbas Piison talle traati ning poole tunni pärast oli tehing läbi taksoakna tehtud. Hinnaks 200 dollarit ja saagiks 10 hoolikalt topeltkotti pakendatud Mentose-sarnast tabletti. 5 minuti pärast seda, kui takso kummide vilinal minema kihutas, sõi ta need suure vihaga kõik ise üksi ära, sest pimedalt tänavalt tagasi hostelisse jõudnuna avastas ta, et tegemist oligi Mentostega. „Diilerile“ vandus ta küll kurja kättemaksu, kuid nüüdseks on ta juba tagasi kodumaal ning „diiler“ jäigi karistuseta.

Samal ajal, kui mina nädal või kaks hiljem Rottnestil oma sünnipäeva nautisin, otsustas Piison taas pärast poolepäevast joomingut tablette hankida. Seekord aga mitte otse mõnelt „kaupmehelt“, vaid hoopis lähedalasuvast gei- ja lesbiklubist The Court. Sinna läks ta oma tavalises riietuses: sporditoss või plätud (ega ma täpselt ei tea ju, olin Rottnestil), sinised teksad, must maika ning jõhkralt kulunud ja auklik sinakates toonides ruuduline triiksärk. Kuigi narkootikumidest jäi ta ka sel korral ilma, venis klubikülastus lausa 5-tunniseks. Nimelt läks tema mehine Eesti look seal nii hästi peale, et tasuta jooke voolas lausa igast ilmakaarest. Lõpuks hakkas ta end teiste meeste poolt liiga nurkasurutuna tundma ning lasi lihtsalt varvast. Hommikul hostelis ärgates leidis ta tagataskust üle 700 dollari sularaha. Siiani väidab ta, et peale süütu flirdi ei teinud ta selle hankimiseks midagi taunitavat. Tegemist olevat olnud jootrahaga, mis tol õhtul baarmeni asemel lihtsalt tema saagiks langes.

Lõpetuseks võiksin pikalt kirjutada sellest, kuidas Piison oma viimasel laupäeval Austraalias pärast üht järjekordset kasiinokülastust koos sõbraga LSD-d võttis, öö otsa Tai õlut jõi ja hommikul temaga 2 korda kaklema kukkus, kuid see läheks juba veidi  liiale vist.

Selle sissekande pühendangi „kangelasele“ endale.
Edu ajateenistuses ja pea meeles: „Aga miks mitte?“

Sünnipäev

Kuna vahepealse aja jooksul on juhtunud nii palju, on seda pea võimatu ühe kokkuvõtva pealkirja alla koondada. Blogimist aga päris unarusse ka jätta ei taha. Seega postitan iga sissekande eraldi.

Igatahes, ühel päikselisel märtsikuu laupäeval sain ma aasta vanemaks. Eelnevatest sünnipäevadest ma midagi eriti ei mäleta. Mitte et ma nii väga purjus oleks alati olnud. Lihtsalt pole, mida mäletada. Seetõttu otsustasin sel aastal veidi teisiti toimida. Hommikul vara sõitsin rongiga Fremantle'isse, kus juhtusin muuseas nägema üht veoautot, mis oma ümbermaailmareisi raames mitu head aastat tagasi ka Eestit külastanud on:

Fremantle'i sadamas hüppasime "uppumatule" kiirkaatrile, mis viis meid Rottnestile. Tegemist on väikse saarega paarikümne kilomeetri kaugusel rannikust, kus ainsaks transpordivahendiks jalgratas.

Enamik päevast mööduski mööda saart jalgrattaga ringi sõites, ujudes ja lihtsalt olles. Lisaks sai ka quokkadega veidi tutvust tehtud. Rottnest on nimelt üks väheseid kohti maailmas, kus neid suuri rotilaadseid olendeid kohata võib.

Tagantjärgi võib päeva igati kordaläinuks lugeda.