Jahipidamine Mullewa moodi

Geraldtonis me reedel rohkem palju aega ei veetnud. Tõmbasime McDonald’sis otsad kokku, käisime kiirelt ujumas ning ostsime eelolevaks nädalaks toidukraami.

5 minutit pärast seda, kui olime Mullewasse jõudnud, sõitis maja ette James ehk Jamie. Ta tahtis teada, palju meil aega kulub, et jahileminekuks valmis olla. Lubasime veerandtunniga hakkama saada.

Sõin veidi ning pakkisin vajaminevad asjad. Erilist aimu mul tegelikult polnud, mida tarvis võiks minna. Seega läksid autosse magamiskott, natuke söögi- ja joogipoolist ning mõned soojemad riidehilbud.

Sõit sihtkohta kestis vähemalt tunni. Teel peatusime korraks ühe suure vihmaveetünni juures, mis pärast meid 60 liitri võrra tühjemaks jäi. Lisaks meile olid kaasas veel Jamie’ 6-aastane poeg Andre, sõber Daniel ja jahikoer Treck. Koeri on tal kokku neli.

Esimese asjana tegime üles lõkke. Kuna ümbruses oli surnud kuivi puid vähemalt sama palju kui elavaid, ei osutunud see eriliseks probleemiks. Seejärel laadisime tühjaks Jamie’ 4,2-liitrise Nissan Patroli järelkäru. Maha tuli tõsta täissuuruses 2-kohaline diivan, tugitool ja laste ATV. Kolm 20-liitrist veepudelit ja kaks külmakasti ehk esky’t jäid haagisele.

Enamik ööst möödus lõkke ääres lahjemaid ja kangemaid vägijooke manustades ning juttu rääkides. Ükshetk otsustati minna hommikuks süüa hankima. Kuna autosse rohkem ei mahtunud, jäime mina ja Antti ehk Tintin lõket valvama. Väga kurb ma selle üle ausalt öeldes tegelikult polnud.

Jahiseltskond naasis umbes 15 minuti pärast koos piraka kitsega. See riputati lähedalasuva puu otsa, et veri välja jookseks. Ühtki kängurut kahjuks tabada ei õnnestunud. Magama keerasin otse lõkke kõrvale maha. Pete ja Aapo magasid järelkärus, Andre Nissanis, Tintin aga samuti maas. Jamie ja Daniel olid kordamööda ärkvel, kuna väidetavalt tiirutasid laagriplatsi ümber metsikud koerad.

Laupäeva hommikupoolikul nautisime niisama ilusat ilma, lasime lõkkel küpsetatud kitsel hea maitsta ja käisime jõesängis ujumas. ATV keeldus kahjuks käivitumast ka pärast karburaatori 2-kordset lahtivõtmist ja puhastamist. Kuigi Jamie oleks arvatavasti tahtnud teisekski ööks loodusesse jääda, olime lõunaks juba tagasi Mullewas.

Oktoobri esimene nädal

Ujuma me laupäeval ei jõudnudki, kuna selleks ajaks, kui randa jõudsime, oli ilm üsna tuuliseks ja jahedaks muutunud. Selle asemel ronisime liivadüünide otsas ning nautisime lihtsalt ilusat vaadet. Täna on taas plaan randa minna. Ehk saab seekord ka ujuda.

Esmaspäevast neljapäevani käisin tööl, nüüd on kolm vaba päeva. Esmaspäeval taas tööle. Tööst ma midagi huvitavat rääkida ei oska. Töö nagu töö ikka. Küsige, kui midagi täpsemat teada tahate. Kommentaarid on muidu ka üldiselt väga teretulnud.

Kolmapäeva õhtul varastati Mullewast valge Toyota Land Cruiser. Meie kui Mullewa uusimad elanikud pidavat peamised kahtlusalused olema. Naljaga pooleks muidugi. Ma loodan. Auto leidjale on välja pandud vaevatasu 700 dollarit. Kuluks marjaks ära küll.

Eilseni olin Austraalia loomadest näinud vaid surnud känguruid tee ääres ning sisalikku nimega Bobtail. Nüüd olen näinud ka elusat kängurut ning talle isegi pai teinud. Nimelt on Jamie'l (mees, kelle sõbra maja me üürime) pooleldi kodustatud noor känguru ning eile otsustas ta teda meile tutvustada.

Algselt kavatsesime täna 500 km põhjapoole Monkey Mia'sse (hääldatakse "Maia") sõita, et homme hommikul delfiine sööta, ja pühapäeval tagasi tulla. Vahepeal oleks loomulikult ka Shell Beachi külastanud. Kuid nii Mike kui ka Jamie rääkisid, et tegemist on tüüpilise turistilõksuga. Ning lisaks teab Jamie kohta Perthi lähedal, kus sama asja iga kell tasuta kogeda saab. Seega otsustasime hoopis Jamie'ga kalale või jahile minna. Varsti helistamegi talle, et plaane arutada.

Selleks korraks kõik.

Septembri viimane nädal

Nädalavahetuse veetsin ühes Perthi eeslinnas nimega Claremont. Öömaja leidmisel oli taas abiks Couch Surfing. Laupäeval tutvusin rannikulinnaga Fremantle; pühapäeval naasin Perthi, et sõita 500 km kaugusele väikelinna Mullewa.

Nüüdseks oleme Mullewas elanud ja töötanud juba terve nädala. "Meie" all pean silmas ennast ning kolme soomlast, kel nimeks Aapo, Antti ja Petteri. Petteri ütleb kõigile, et ta nimi on Peter ning seetõttu kutsutakse teda Pete'iks. Taurist on saanud aga "Thoori". Transpordib meid 4-liitrise mootoriga '97. aasta tumesinine Ford Falcon.

Antti, Aapo ja Petteri

Tööks on suurte presendirullide lahtirullimine, läbivalgustamine, leitud aukude parandamine ja presendi uuesti kokkurullimine. Suuruseks on neil umbes 40 korda 10 meetrit, mõnel ka 40 korda 20. Enamik tööst käib puhtalt inimlihaste jõul. Tööpäev algab hommikul kell 7 ja lõppeb 18:00. Vahele mahub ka tund lõunat.

Ülemus on meil päris normaalne tüüp. Kui vaja, teeb kurja häält, kuid on samas meile siiamaani kohalikus pubis kolm õhtusööki ja ohtralt kesvamärjukest välja teinud. Nimeks on tal Michael, kuid kõik kutsuvad teda Mike'iks. Lisaks töötavad koos meiega kaks aborigeeni: David ehk Dave ja Calvin.

Täna tegime pooliku päeva ning tulime 100 km kaugusele Geraldtoni tsivilisatsiooni võlusid nautima. Hetkel istume McDonald'sis, plaanis on ujumas käia ning järgmiseks nädalaks ohtralt süüa varuda. Mullewas on nimelt vaid 2 väikepoodi, üks kallim kui teine.

Suured tänud Triinule, tänu kellele ma oma pangakaardi ja TFN-i muredeta eile kätte sain.