Joonistatud mees

Nii palju siis minu plaanist vähemalt kord nädalas blogi uuendada. Viimasest sissekandest on möödas juba kuu ja 5 päeva. Küll aeg alles lendab. Põhjuseks pole see, et minuga midagi juhtunud oleks. Olen ikka täie elu ja tervise juures. Ptüi-ptüi-ptüi. Süüdistada võib ainult puht-inimlikku laiskust.

Traaditõstmistööd jagus istanduses vaid paariks nädalaks. Pärast seda hakkasime aiakääridega marjakobaraid vähemaks lõikuma. Tegin seda paar nädalat, kuid ei tea siiani päris täpselt, milleks see vajalik oli. Töö oli igavamast igavam, seega veetsime kohutavalt palju aega niisama logeledes ja viinamarjasõda pidades.

26. jaanuaril peeti üleriigilist Austraalia päeva. Minule ei tähendanud see midagi enamat kui töölt vaba päeva ja tasuta hommikusööki linnakeskuses. 29. jaanuaril tähistasid meie maja asiaadid Hiina uusaastat. Sellist pidulauda pole minu silmad ei varem ega hiljem näinud. Ja nii täis polnud mu kõht ammu saanud.

4. veebruaril tulin tagasi Perthi. Polnudki varem Austraalias liinibussiga sõitnud. Lahkumise põhjuseks ei olnud töö lõppemine - teised töötavad seal arvatavasti siiamaani. Lihtsalt tundsin, et aitab küll sellest jamast. Paar päeva enne lõpparvet suutis bossi poeg oma Fordiga ühe teise töötaja Toyota Hiluxile sisse sõita. Toyota põikas vasakule ja sai peaaegu pidama, Ford keeras aga paremale ja ei saanud. Ei teagi, mis tal mõttes oli. Turvavöid keegi loomulikult ei kandnud, kuid õnneks kellegi vigastused tõsised polnud. Ford läks mahakandmisele, teine masin nägi aga juba sama päeva õhtuks välja kui uus.

Perthis olen nüüdseks olnud 2 nädalat. Midagi väga tarka nagu teinud polegi. Kolm päeva laadisin mööblidetaile täis merekonteinereid tühjaks. Esimesel päeva hommikul astusin vale bussi peale ja jäin seetõttu lausa 2 tundi tööle hiljaks. Eriti loll tunne oli ikka. Sellegipoolest oleksin arvatavasti võinud tabelisse täistunnid kirja panna. "Õige" backpacker oleks seda ilmselt ka teinud. Kolmandal päeval sain lisaks tavalisele orjatööle veidi ka kahveltõstukiga ringi lasta.

Esmaspäeval käisin üht ühetoalist üürikorterit uudistamas. Olemas oli voodi, paar kappi, pliit, külmik, rõdu ja bassein. Ja selle eest taheti saada 250 dollarit nädalas. Ennekuulmatu. Eriti kui arvestada, et hea õnne korral õnnestuks 260 dollari eest nädalas saada mõnes rõduga korteris tuba, millel privaatne mullivanniga vannituba, ning hinna sees oleks ka Internet, telekas kaabeltelevisiooniga, kõik söögitegemis- ja pesupesemisvahendid, bassein, jõusaal, saun, spa ja grill. Ning tuba oleks kordades lihtsam üürida kui korterit: kaoks vajadus soovituskirjade ja vähemalt 6 kuni 12-kuulise üüriperioodi järgi.

Viimased 2 päeva kulusid mingile rikkurile kraavi kaevates. Veel paari kuu eest sõitsin kombainiga, nüüd aga olen tavaline labidamees. Aga ei, kui 37-kraadine kuumus välja arvata, siis tegelikult polnud väga vigagi. Kolmapäeval tuldi rongijaama vastu BMW 335i-ga, eile aga MB ML350-ga. Mõlemal päeval sai enne lõunat basseinis kiire jahutav suplus tehtud ning ka tasu üle ei anna kurta: 300 taala puhtalt kätte. Tegemist oli cash-job'iga - ehk siis teisisõnu töötasin mustalt. Esimest korda elus nägin ära ka sellise eluka nagu seda on must luik.

Erilisi tulevikuplaane taaskord pole. Ja isegi kui oleks, siis ega need Austraalias tihtipeale midagi ei tähenda. Näiteks kavatsesin pikka aega hiljemalt selle nädala lõpuks idakalda poole teele asuda. Selle asemel otsin nüüd aga Perthi stabiilset töö- ja elukohta. Itta sooviks ikka minna, kuid samas Perthist lahkuda ei taha. Suht sama lugu on praegu ka Eesti ja Austraaliaga.

Elukallidusest

Pärast seda, kui Mullewas teenitud raha kahtlaselt kiiresti sõrmede vahelt libises, otsustasin edasistel kulutustel veidi pingsamalt silma peal hoida. Ja nii paningi novembrikuu jooksul märkmikku kirja iga viimase kui kulutatud dollari. Eksperiment osutus üsna tüütuks, seega detsembris ma seda enam ei jätka. Kuid üks kuu on siiski piisavalt pikk aeg, et anda veidi aimu Austraalia elukallidusest.

Päris piima-saia tasandile laskuma vast ei hakka, püüan kategooriad veidi üldisemad hoida:

• Transport: 45 dollarit (524 krooni)
• Majutus: 233 dollarit (2714 krooni)
• Söök-jook: 425 dollarit (4950 krooni)
• Rämpstoit: 106 dollarit (1235 krooni)
• Meelelahutus: 21 dollarit (245 krooni)
• Alkohol: 134 dollarit (1561 krooni)
• Hügieen: 24 dollarit (280 krooni)
• Internet: 79 dollarit (920 krooni)
• Kõneaeg: 30 dollarit (349 krooni)
• Muud kulud: 90 dollarit (1048 krooni)

• Kokku: 1187 dollarit (13826 krooni)

Enda kaitseks pean mainima, et söögi- ja rämpstoiduarve kasvatasid suureks roadhouse'idest, kiirsöögikohtadest ja pubidest ostetud eined, mille tööandja kinni maksab. Ning enamik alkoholist on pubides prae kõrvale joodud õlu, mis samuti kompenseerimisele kuulub. Majutuse peale pole aga seepärast eriti midagi kulunud, kuna olen enamuse kuust tööd tehes ringi rännanud.

Meditsiiniteenuseid pole siiani pidanud Austraalias tarbima, kui jätta välja eilne päev, mil olin sunnitud laskma endal ühe hamba välja tõmmata. See lõbu kergendas kukrut lausa 352 dollari ehk 4100 krooni võrra. Õnneks on QBE nõustunud mulle sellest 1565 krooni hüvitama. Asi seegi.

Perth - Exmouth - Perth

Nädalane reis on viimaks läbi. Räägin lühidalt, kus käisin ja mida nägin/tegin:

• Reede 22.10.10 - Eric ja Logan korjasid mind lõuna paiku Mad Catsi eest peale. Enne linnast lahkumist ostsime Woolworthsist söögi- ja joogipoolist ning mina veel lisaks Kmartist 25 dollari eest 4-inimese kuppeltelgi. Järgnevaks 7 ööks sai sellest mu kodu. Väikelinnakeses nimega Lancelin avanes võimalus purje- ja liivalauda proovida, kuid ilm olevat "algajate jaoks liiga tuuline" olnud. Päeva lõpetas Pinnacles, mis on lubjakivist moodustisi täis kõrb Nambungi Rahvuspargis.

The Pinnacles

• Laupäev 23.10.10 - Kanadalased käisid Dongara South Beachil ujumas, keskpäevaks olime Geraldtonis. Päeva tipphetk oli roosa veega järv Hutt Lagoon. Õhtupimeduses jõudsime Monkey Miasse.

Roosa järv

• Pühapäev 24.10.10 - Nägime lähedalt vähemalt 6 delfiini, Loganil õnnestus ühte isegi sööta. Rohkem Monkey Mias midagi huvitavat teha polnud. Teel Carnarvoni põikasime läbi Shell Beach'ilt, mis on üleni valgeid merekarpe täis rand. Carnarvonis külastasime kunagist NASA jälgimisjaama ja miilipikkust sadamasilda. Hämaras jõudsime Coral Bay'sse.

NASA satipann

• Esmaspäev 25.10.10 - Enamik päevast möödus snorgeldades. Suhtusin sellesse alguses üsna skeptiliselt, kuid tegelikult oli vaade Ningaloo korallrahule ning selle elanikele ei midagi vähemat kui hämmastav. Õnnestus näha nii raid kui ka kilpkonna. Väike soovitus Coral Bay külastajatele: ärge tehke sama viga, mis meie, ning laenutage snorgeldamisvarustus peatänava asemel pigem rannast. Hinnavahe on kahekordne. Õhtuks jõudsime Exmouthi ehk reisi lõppsihtkohta.

Merikilpkonn

• Teisipäev 26.10.10 - Eric ja Logan läksid taas snorgeldama ning seekord õnnestus neil isegi haid näha. Mina aga otsustasin Exmouthiga tutvuda. Seda peamiselt eelmisel päeval saadud (ränga) päikesepõletuse tõttu. Öö möödus ühes suvalises teeäärses parklas.

Emu

• Kolmapäev 27.10.10 - Veetsime peaaegu terve päeva sõites. Ainuke vähegi huvitav koht oli Kalbarri oma Finlay's B.B.Q. kalarestorani ning Nature's Window' ja Z Bendiga Kalbarri Rahvuspargis. Öö möödus taas ühes teeäärses parklas.

Looduse aken

• Neljapäev 28.10.10 - Hommikusöögiks olid grillburgerid ja -vorstid Geraldtoni rannas. See võis väga vabalt olla minu senise elu parim hommikusöök. Eriti kui arvestada seda, kui vähe see maksma läks ning kui maitsev see oli. Hommikul saime veel ülemuselt sõnumi, et töö algab loodetust nädal aega hiljem. See ei rõõmustanud kedagi meist. Lancelinis avanes taas 25 dollari eest võimalus purjelauda proovida. Ilm polnud just kõige ilusam ning mina, kes ma end vees just kõige kodusemalt ei tunne, sinna ei tikkunud. Teised kaks aga küll. Kuid tagantjärgi ei usu ma, et purjelauatamine mulle pooltki sama palju lõbu oleks pakkunud kui Ericu ja Logani lugematu arv vettekukkumisi. Enne linnakesest lahkumist katsetasime ära liivalaua, mis polnud ausalt öeldes midagi erilist. Veel tänagi tuli mõlemast kõrvast välja sõrmkübaratäis liiva. Öö möödus... Jah, arvasite ära: teeäärses parklas. Trahv selle eest on 100 dollarit, muide. Ning seda per nägu. Kuid seda vaid siis, kui vahele jääda.

Eilne hommikusöök

• Reede 29.10.10 - Enne kella 10 olime tagasi Perthis. Aussijobs avati täna aga alles kell 13:00. Passisime esmalt paar tundi raamatukogus, seejärel veel paar Aussijobsis. Tööd ei saanud keegi meist. Läheme esmaspäeval tagasi, kuid erilist lootust ei paista olevat. Aussijobs pole loomulikult ainuke koht, mille kaudu tööd leida, eriti veel ajutist.

Tüüpiline hommik

Elukohaks on mul nüüd taas Mad Cat Backpackers. Seekord aga 20-kohaline tuba, mille öö rahakotti 19 dollari võrra kergendab. Olen ma ju 40-st Austraalias veedetud päevast vaid 12-l tööd teinud. Ning eks see roadtrip läks ka ikka omajagu maksma. Seega pole rahaline olukord hetkel just kiita. Kui kulusid veidi koomale tõmmata, peaksin aga siiski edukalt hakkama saama.

Hetk tagasi sõin oma elu esimese saia maapähklivõi ja moosiga ehk PB & J (Peanut Butter & Jam) nagu mu Põhja-Ameerika sõbrad seda kutsuvad. Polnud nagu väga vigagi.

Nädalavahetus Rockinghamis

Reede pärastlõunal sain ootamatu kõne Aapolt. Nimelt oli Jamie linna jõudnud ning valmis meid paadiga merele viima. Ilma pikema mõtlemiseta haarasin kiirelt mõned vajalikud asjad, muutsin ära sama päeva hommikul tehtud hosteli broneeringu, jätsin suure matkakoti hostelisse hoiule ning sõit nädalavahetuse suunas võis alata.

Jamie'ga saime kokku Rockinghami nimelises rannikulinnakeses. Enamik ööst möödus Jamie' rekkajuhist sõbra Shannoni juures grillides (minu esimene BBQ Austraalias) ning taaskord, nagu kombeks on, lahjemaid ja kangemaid vägijooke manustades. Lisaks meile olid seal Shannoni sõbrad Gavin ja Anthoni. Neid me sel nädalavahetusel rohkem ei näinud. Aapo magas diivanil, Pete ja Tintin maas madratsil, mina teisel diivanil. Üllatavalt mugav oli. Parem kui lõkke kõrval maas.

Laupäeval üsna vara hommikul istusime autodesse ning põrutasime randa. Eesmärgiks Pingviinisaar, Hülgesaar ning delfiinid. Need eesmärgid said kõik Jamie' paadiga ka täidetud. Pingviinisaar meenutas rohkem "kajakasaart", ühtegi pingviini meil kohata ei õnnestunud. Kokku veetsime merel mitu head tundi, kuni kütus lõpuks otsa sai.

Pete ja Aapo otsustasid telkima minna, mina ja Tintin sellest mõttest just väga vaimustuses polnud. Seega möödus nende öö kuskil metsas sääski söötes, meie oma aga sarnaselt eelmisega. Pühapäeva hommikul sõitsime Mandurah'sse krabisid püüdma. See üritus osutus täielikuks läbikukkumiseks. Nägime vaid üht krabi (mina ei näinud tegelikult sedagi) ning seegi osutus alamõõduliseks. Vähemalt sai nalja ja päikest.

Perthi tagasi jõudsime pühapäeval kella 4 paiku. Tintin ja Aapo läksid teiste seljakotiränduritega jalgpalli mängima, mina tundsin end selle jaoks liiga väsinuna ning pidasin paremaks hostelisse naasta.

Tagasi alguses

Üleeile oli viimane tööpäev Mullewas. Presendid said kõik parandatud ja pakitud. Eile hommikul ehitasime Geraldtonis 3 tundi ühele viljahoidlale otsaseina ning oligi kõik. Eile õhtust saadik olen taas Perthis. Elukohaks jälle Mad Cat Backpackers.

Hommikul käisin Aussijobsis nägu näitamas. Hetkeks oli isegi päris hea lootus mingisse lillekasvatusse tööd saada, kuid kahjuks oli sinna juba keegi teine palgatud. Soomlastel ka täna ei vedanud.

Siis tegin teoks oma ammuse plaani Austraalias verd anda. Protseduur oli peaaegu identne Eesti omaga. Vaid minu päritolu Eestist kui kõrge HIV-riskiga riigist tekitas veidi probleeme. Pärast annetust sain tasuta piimakokteili, šokolaadimuffini ja väikese šokolaadi.

Tunnikese veetsin oma CV-d uuendades ja aasia kiirsöögikohast Chilliz 4 dollari eest ostetud BBQ kana praetud riisiga nosides. Enamik õhtust möödus aga hostelis Beatty Lodge kolme eesti kutiga vesteldes, kes novembri alguses Mullewasse tööle lähevad.

Jahipidamine Mullewa moodi

Geraldtonis me reedel rohkem palju aega ei veetnud. Tõmbasime McDonald’sis otsad kokku, käisime kiirelt ujumas ning ostsime eelolevaks nädalaks toidukraami.

5 minutit pärast seda, kui olime Mullewasse jõudnud, sõitis maja ette James ehk Jamie. Ta tahtis teada, palju meil aega kulub, et jahileminekuks valmis olla. Lubasime veerandtunniga hakkama saada.

Sõin veidi ning pakkisin vajaminevad asjad. Erilist aimu mul tegelikult polnud, mida tarvis võiks minna. Seega läksid autosse magamiskott, natuke söögi- ja joogipoolist ning mõned soojemad riidehilbud.

Sõit sihtkohta kestis vähemalt tunni. Teel peatusime korraks ühe suure vihmaveetünni juures, mis pärast meid 60 liitri võrra tühjemaks jäi. Lisaks meile olid kaasas veel Jamie’ 6-aastane poeg Andre, sõber Daniel ja jahikoer Treck. Koeri on tal kokku neli.

Esimese asjana tegime üles lõkke. Kuna ümbruses oli surnud kuivi puid vähemalt sama palju kui elavaid, ei osutunud see eriliseks probleemiks. Seejärel laadisime tühjaks Jamie’ 4,2-liitrise Nissan Patroli järelkäru. Maha tuli tõsta täissuuruses 2-kohaline diivan, tugitool ja laste ATV. Kolm 20-liitrist veepudelit ja kaks külmakasti ehk esky’t jäid haagisele.

Enamik ööst möödus lõkke ääres lahjemaid ja kangemaid vägijooke manustades ning juttu rääkides. Ükshetk otsustati minna hommikuks süüa hankima. Kuna autosse rohkem ei mahtunud, jäime mina ja Antti ehk Tintin lõket valvama. Väga kurb ma selle üle ausalt öeldes tegelikult polnud.

Jahiseltskond naasis umbes 15 minuti pärast koos piraka kitsega. See riputati lähedalasuva puu otsa, et veri välja jookseks. Ühtki kängurut kahjuks tabada ei õnnestunud. Magama keerasin otse lõkke kõrvale maha. Pete ja Aapo magasid järelkärus, Andre Nissanis, Tintin aga samuti maas. Jamie ja Daniel olid kordamööda ärkvel, kuna väidetavalt tiirutasid laagriplatsi ümber metsikud koerad.

Laupäeva hommikupoolikul nautisime niisama ilusat ilma, lasime lõkkel küpsetatud kitsel hea maitsta ja käisime jõesängis ujumas. ATV keeldus kahjuks käivitumast ka pärast karburaatori 2-kordset lahtivõtmist ja puhastamist. Kuigi Jamie oleks arvatavasti tahtnud teisekski ööks loodusesse jääda, olime lõunaks juba tagasi Mullewas.

Neljapäev: esimene tööots (vist)

Kui ma juba kirjutamislainel olen, siis jätkan.

Jõudsin hommikul esimesena Aussi Jobsi ukse taha ootama. Avatakse see kell 10, mina olin kohal juba 9:15. 5 minutit pärast mind saabus järgmine tüüp, kes osutus eestlaseks nimega Kristian. Ta on samuti Austraalias alates esmaspäevast, kuid peatub veidi luksuslikumas kohas kui mina. Maksab selle luksuse eest ka rohkem loomulikult.

Erilist lootust tööd saada ei paistnud olevat. Poisse oli kontoris umbes 25, tüdrukuid 5. Töid tüdrukutele aga 25 ja poistele 5. Kuid ühel hetkel saabusid 4 briti kutti, kes olid oma töökohast pärast esimest päeva sõna otseses mõttes põgenenud, kuna palgaga olevat mingi jama olnud ning elukoht pidavat räpane olema. Aborigeenid ka veel lisaks.

Seega oli neile asendust vaja. Pärast pikka moosimist osutusid selleks asenduseks 3 Soome poissi autoga ning mina. Tööks peaks olema mingite presentide parandamine, jaguma seda aga 2-3 nädalaks. Asi seegi. Homme hommikul läheme pabereid täitma, pühapäeval asume teele. Sihtpunkt on umbes 500 km Perthist põhja poole, koha nime hetkel ei mäleta. Palgateema peaks korda aetud olema.

Netipulka mul pole ning enne minekut ma seda ostma ka ei hakka. Seega on väga võimalik, et 2-3 nädalat ma netti ei pääse. Saab hakkama.

Pärast Aussi Jobsi läksime Kristianiga (kes veel kahjuks tööd ei saanud) ühte lähedalasuvasse Jaapani söögikohta, kus mõistliku raha eest väga normaalse suuruse ja maitsega toidukoguseid pakutakse. Seejärel seadsime sammud Kings Parki, kuhu ma eile siiski ei jõudnud. Sealt avanes vapustav vaade linnale:

Seiklused Kuala Lumpuris

Hosteli tasuta nett töötab taas. Ning kuna mul miskipärast und täna eriti pole, saangi ikka oma Malaisia pealinna jutu ära rääkida.

Lend oli hoopis teisest puust kui eelmine. Jalgadel oli rohkem ruumi ning istmed olid mugavamad. Polnud sellist rahvast täis koolibussi tunnet nagu EasyJetiga. Lend hilines taaskord. 2 tundi vist isegi. Peamine põhjus selleks oli üks alkoholi- ja/või narkojoobes tüüp, kes mingitmoodi lennukisse pääses. Politsei eemaldas ta sealt küll kähku, kuid seejärel oli loomulikult vaja kontrollida ega ta lennukisse midagi keelatut ei toonud.

Hetkel, kui ma Kuala Lumpuri jõudsin, oli seal 32 kraadi sooja. Lõi veidi pahviks küll. Jätsin teistega hüvasti ning asusin öömaja poole teele. Lennujaamast rongijaama saab bussiga. Busse on 2 erinevat: kollane ja punane. Kollane maksab 8 kohalikku raha, punane aga 9. Erilist vahet pole, lõpuks jõuab ikka sama ajaga samasse kohta.

Peavarju hankisin ma KL-i CouchSurfing-u nimelise võrgustiku kaudu. Teine sarnane leht on The Hospitality Club. Minu võõrustajaks sai Malaisias elav Austraalia ärimees Dennis. Tema juurde jõudmiseks muretsesin rongijaamast 20 kohaliku eest telefoninumbri, helistasin talle, hankisin taksopileti (jah, pileti) ning võtsin takso. Taksojuht oli selline muhe vana: turvavööst eriti lugu ei pidanud, sõitis 2 korda kiiremini, kui seadus ette näeb, ning ei osanud peaaegu sõnakestki inglise keelt.

Jõudnud Dennise juurde, tõmbasin veidi hinge. Siis oli aeg linna peale minna. Transpordivahendiks osutus roller. Mis seal ikka. Öises Kuala Lumpuri kesklinnas rolleri tagaistmel kihutamine on vaieldamatult üks minu senise elu kõige ekstreemsemaid kogemusi. Liiklusreeglid on küll olemas, kuid ega neid eriti ikka ei järgita küll. Nägin ära Petronase tornid ning proovisin kohalikku toitu. On võimatu kirjeldada, kui vürtsikas see oli. Kuigi Dennis ütles selle kohta "mild" ehk siis mahe. Päris täpselt ei tea, mida sõin. Arvatavasti ei tahagi teada. Kaks üsna korralikku praadi, üks supp ja kolm suurt jääteed läksid maksma 17 kohalikku. Eesti rahas siis 4 korda rohkem umbes. Odav.

Pühapäeval magasin kümneni. Seekord otsustasime linna peale minnes ühistranspordi kasuks. Esmalt väike jalutuskäik läbi tagatänavate bussipeatusesse. "Peatus" on vist liialdus tegelikult, bussi saab peatada seal, kus parajasti ise tahad. Bussiga sõitsime Skytraini peatusesse, sellega omakorda rongijaama.

Skytrain

Rongijaamas otsustasin mõnda kohalikku jooki proovida. Valik osutust üsna omapäraseks: nimelt oli tegemist ülimagusa jääteega, milles ulpisid väiksed marmelaaditükid. Enamik neist lendasid koos purgiga prügikasti.

Rongiga sõitsime Batu koobaste juurde. Tegemist on järjekordse turistiatraktsiooniks muudetud pühapaigaga. Enim köitsid mu tähelepanu seal elutsevad ahvid. Koobastele järgnes taaskord üks tüüpiline Malaisia eine. Ehk siis väga tuline. Ning mitte ainult temperatuurilt. 2 taaskord korralikku taldrikutäit pluss 4 jääteed (teine koht, täpselt sama välimus ja maitse) kergendasid kukrut vaid 12,2 ringgiti võrra.

Kella neljast algasid korteriühistu avatud uste päevad, millega tähistati Ramadani lõppu. Enne seda käisime kiiresti ujumas. Erinevatele etteastetele ja mängudele järgnes tasuta söömaaeg. Toit kadus laudadelt uskumatult kiiresti. Küllap kuu-ajase paastu vältimatu tagajärg.

Pärast seda, kui Dennis oli andnud mulle võimaluse kortermajade vahel oma rollerit proovida, pakkisin asjad nind oligi aeg lahkuda. 10-minutiline taksosõit rongijaama maksis vaid 8 ringgitit kopikatega. Avanes mugav võimalus esimest korda elus jootraha anda, mida ma ka kasutasin.

Aja, mis jäi check-ini ja pardalemineku vahele, sisustasin Malaisia kiirtoidurestoranis Marrybrown. Tükkmaad etem kui Burgerking. Lisaks paremale rämpstoidule on Kuala Lumpuri lennujaamal Londoni ees veel üks suur eelis: tasuta wifi.

Pärast õigeid Malaisia eineid ei kõlvanud AirAsia malaysian meal mitte kuhugi. Tavaliselt püüan ma mitte toitu minema visata, kuid sel korral olin sunnitud erandi tegema.

Tallinn-London

Tervitused roheliselt mandrilt! Kuigi olen käesolevaks hetkeks siin juba terve päeva veetnud, jätkan blogimist siiski sealt, kus pooleli jäi.

Arvatavasti tänu minu suhteliselt lühikesele soengule osutusin minagi üheks neist "õnnelikest", kes spetsiaalselt läbi kombiti. Ei midagi erilist. Lend pidi hilinema kuskil 15 minutit, kuid hilines lausa kolmveerand tundi. Õnneks olin lennud paraja ajavaruga muretsenud. Tallinnas lennukile astudes oli enesetunne veel üsna kehv.

Lennuk oli puupüsti rahvast täis, kõik kohad olid väljamüüdud. Istusin ühe inglise vanapaari kõrval ja püüdsin magada. Midagi sellest eriti välja ei tulnud. Olin siiralt üllatunud, kui palju mootoritemüra lennukisse sisse kostab. Ning kõrvad kippusid koguaeg lukku minema.

Stanstedi lennujaam on tükkmaad suurem kui Tallinna oma. Lausa niivõrd, et lennukilt terminali peab sõitma spetsiaalse rongiga:

Kuala Lumpuri lennule check-in'i tehes märkasin paarikümne meetri kaugusel paari tuttavat sõbralikku nägu. Tegelikult oli neid kolm, aga seda ma tol hetkel ei teadnud. Sellest aga kohe varsti. Nimelt ei läinud ma nendega läbi rahvamassi trügides juttu tegema, vaid otsustasin süüa hankida. Valituks sai Burgerking, mis erilisi maitseelamusi just ei pakkunud. Nagu arvata oligi.

Seekord eemaldasin turvakontrollis ka püksirihma ning probleeme ei tekkinud. Olin just jõudnud ootesaalis istet võtta, kui seljatagant kostis sõbralik "tšau", mille autoriks kooliõde Gerda. Varsti ilmusid välja ka Maria ja Germo. Nemad suundusid Austraalia idarannikule ning on nüüdseks samuti õnnelikult kohale jõudnud.