Perth - Exmouth - Perth

Nädalane reis on viimaks läbi. Räägin lühidalt, kus käisin ja mida nägin/tegin:

• Reede 22.10.10 - Eric ja Logan korjasid mind lõuna paiku Mad Catsi eest peale. Enne linnast lahkumist ostsime Woolworthsist söögi- ja joogipoolist ning mina veel lisaks Kmartist 25 dollari eest 4-inimese kuppeltelgi. Järgnevaks 7 ööks sai sellest mu kodu. Väikelinnakeses nimega Lancelin avanes võimalus purje- ja liivalauda proovida, kuid ilm olevat "algajate jaoks liiga tuuline" olnud. Päeva lõpetas Pinnacles, mis on lubjakivist moodustisi täis kõrb Nambungi Rahvuspargis.

The Pinnacles

• Laupäev 23.10.10 - Kanadalased käisid Dongara South Beachil ujumas, keskpäevaks olime Geraldtonis. Päeva tipphetk oli roosa veega järv Hutt Lagoon. Õhtupimeduses jõudsime Monkey Miasse.

Roosa järv

• Pühapäev 24.10.10 - Nägime lähedalt vähemalt 6 delfiini, Loganil õnnestus ühte isegi sööta. Rohkem Monkey Mias midagi huvitavat teha polnud. Teel Carnarvoni põikasime läbi Shell Beach'ilt, mis on üleni valgeid merekarpe täis rand. Carnarvonis külastasime kunagist NASA jälgimisjaama ja miilipikkust sadamasilda. Hämaras jõudsime Coral Bay'sse.

NASA satipann

• Esmaspäev 25.10.10 - Enamik päevast möödus snorgeldades. Suhtusin sellesse alguses üsna skeptiliselt, kuid tegelikult oli vaade Ningaloo korallrahule ning selle elanikele ei midagi vähemat kui hämmastav. Õnnestus näha nii raid kui ka kilpkonna. Väike soovitus Coral Bay külastajatele: ärge tehke sama viga, mis meie, ning laenutage snorgeldamisvarustus peatänava asemel pigem rannast. Hinnavahe on kahekordne. Õhtuks jõudsime Exmouthi ehk reisi lõppsihtkohta.

Merikilpkonn

• Teisipäev 26.10.10 - Eric ja Logan läksid taas snorgeldama ning seekord õnnestus neil isegi haid näha. Mina aga otsustasin Exmouthiga tutvuda. Seda peamiselt eelmisel päeval saadud (ränga) päikesepõletuse tõttu. Öö möödus ühes suvalises teeäärses parklas.

Emu

• Kolmapäev 27.10.10 - Veetsime peaaegu terve päeva sõites. Ainuke vähegi huvitav koht oli Kalbarri oma Finlay's B.B.Q. kalarestorani ning Nature's Window' ja Z Bendiga Kalbarri Rahvuspargis. Öö möödus taas ühes teeäärses parklas.

Looduse aken

• Neljapäev 28.10.10 - Hommikusöögiks olid grillburgerid ja -vorstid Geraldtoni rannas. See võis väga vabalt olla minu senise elu parim hommikusöök. Eriti kui arvestada seda, kui vähe see maksma läks ning kui maitsev see oli. Hommikul saime veel ülemuselt sõnumi, et töö algab loodetust nädal aega hiljem. See ei rõõmustanud kedagi meist. Lancelinis avanes taas 25 dollari eest võimalus purjelauda proovida. Ilm polnud just kõige ilusam ning mina, kes ma end vees just kõige kodusemalt ei tunne, sinna ei tikkunud. Teised kaks aga küll. Kuid tagantjärgi ei usu ma, et purjelauatamine mulle pooltki sama palju lõbu oleks pakkunud kui Ericu ja Logani lugematu arv vettekukkumisi. Enne linnakesest lahkumist katsetasime ära liivalaua, mis polnud ausalt öeldes midagi erilist. Veel tänagi tuli mõlemast kõrvast välja sõrmkübaratäis liiva. Öö möödus... Jah, arvasite ära: teeäärses parklas. Trahv selle eest on 100 dollarit, muide. Ning seda per nägu. Kuid seda vaid siis, kui vahele jääda.

Eilne hommikusöök

• Reede 29.10.10 - Enne kella 10 olime tagasi Perthis. Aussijobs avati täna aga alles kell 13:00. Passisime esmalt paar tundi raamatukogus, seejärel veel paar Aussijobsis. Tööd ei saanud keegi meist. Läheme esmaspäeval tagasi, kuid erilist lootust ei paista olevat. Aussijobs pole loomulikult ainuke koht, mille kaudu tööd leida, eriti veel ajutist.

Tüüpiline hommik

Elukohaks on mul nüüd taas Mad Cat Backpackers. Seekord aga 20-kohaline tuba, mille öö rahakotti 19 dollari võrra kergendab. Olen ma ju 40-st Austraalias veedetud päevast vaid 12-l tööd teinud. Ning eks see roadtrip läks ka ikka omajagu maksma. Seega pole rahaline olukord hetkel just kiita. Kui kulusid veidi koomale tõmmata, peaksin aga siiski edukalt hakkama saama.

Hetk tagasi sõin oma elu esimese saia maapähklivõi ja moosiga ehk PB & J (Peanut Butter & Jam) nagu mu Põhja-Ameerika sõbrad seda kutsuvad. Polnud nagu väga vigagi.

Tööots number kaks

Pikalt heietama ei hakka, liiga väsinud selleks. Ja varem ei tahtnud seepärast rääkida, kuna ootasin, et asi ikka kindel oleks.

Igatahes, reedel saatis AussiJobsi Anissa ühele põllumajandusfirmale 9 noormehe resümeed, sealhulgas ka minu oma. Esmaspäeval kutsuti 6 meist intervjuule. Lisaks minule uus-meremaalane Ryan, kanadalased Eric ja Logan ning 2 sakslast, kelle nimesid ma ei mäleta. Intervjuul rääkisime lühidalt endast ning nautisime tasuta kesvamärjukest. Teisipäeval saime teada, et Ryan, Eric, Logan ja mina oleme oodatud treeningpäevale. Nüüdseks on paberitele alla kirjutatud ja uus töö olemas.

Kõigi eelduste kohaselt peaks see algama 1. novembril ning kestma jõuludeni. Tegemist on liikuva tööga, kuid transport, majutus ja söök on firma poolt. Ega ma päris täpselt ei teagi, mida tegema hakkan - põhjalikum väljaõpe tuleb töö käigus. Täna õppisime põhiliselt seda, kuidas kombaine koormarihmadega turvaliselt treileritele kinnitada.

Pärastpoole tegin teoks järjekordse ammuse mõtte, ning kutsusin ka teised kaasa. Nimelt külastasime Perthi (võimalik, et ka koguni Lääne-Austraalia) suurimat siseruumides pesitsevat kaljuronimiskeskust Rockface. 10 dollari eest turnisime seal üle tunni. Mingit ajapiirangut tegelikult polnud, kuid jaks sai lihtsalt otsa. Sõrmed on senini kanged. Aga ei, väga lõbus oli. Soovitan kõigile, kes proovinud pole.

Homme hommikupoolikul lahkun kõigi eelduste kohaselt koos Kanada kuttidega Perthist. Otsustasime töö alguseni jäänud aja Lääne-Austraaliat avastades sisustada. Liigutab meid nende 2000. aasta must universaalkerega Ford Falcon. Taaskord 4.0 ja automaat. Seekord töötava kliimaga. Suuna võtame põhjakaarde.

Perthi loomaaed

Eile leidsin lõpuks aega külastada Perthi loomaaeda. Olin seda juba ammu teha tahtnud. Sinna saamiseks tuleb praamiga Perthi kesklinnast üle jõe Lõuna-Perthi sõita. Maksab see 1,7 dollarit ning aega kulub 7 minutit. Loomaaed on sadamast 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel. Päevapilet täiskasvanule kergendab kukrut koguni 21 dollari võrra. Näha saab selle raha eest aga nii mõndagi:

Nädalavahetus Rockinghamis

Reede pärastlõunal sain ootamatu kõne Aapolt. Nimelt oli Jamie linna jõudnud ning valmis meid paadiga merele viima. Ilma pikema mõtlemiseta haarasin kiirelt mõned vajalikud asjad, muutsin ära sama päeva hommikul tehtud hosteli broneeringu, jätsin suure matkakoti hostelisse hoiule ning sõit nädalavahetuse suunas võis alata.

Jamie'ga saime kokku Rockinghami nimelises rannikulinnakeses. Enamik ööst möödus Jamie' rekkajuhist sõbra Shannoni juures grillides (minu esimene BBQ Austraalias) ning taaskord, nagu kombeks on, lahjemaid ja kangemaid vägijooke manustades. Lisaks meile olid seal Shannoni sõbrad Gavin ja Anthoni. Neid me sel nädalavahetusel rohkem ei näinud. Aapo magas diivanil, Pete ja Tintin maas madratsil, mina teisel diivanil. Üllatavalt mugav oli. Parem kui lõkke kõrval maas.

Laupäeval üsna vara hommikul istusime autodesse ning põrutasime randa. Eesmärgiks Pingviinisaar, Hülgesaar ning delfiinid. Need eesmärgid said kõik Jamie' paadiga ka täidetud. Pingviinisaar meenutas rohkem "kajakasaart", ühtegi pingviini meil kohata ei õnnestunud. Kokku veetsime merel mitu head tundi, kuni kütus lõpuks otsa sai.

Pete ja Aapo otsustasid telkima minna, mina ja Tintin sellest mõttest just väga vaimustuses polnud. Seega möödus nende öö kuskil metsas sääski söötes, meie oma aga sarnaselt eelmisega. Pühapäeva hommikul sõitsime Mandurah'sse krabisid püüdma. See üritus osutus täielikuks läbikukkumiseks. Nägime vaid üht krabi (mina ei näinud tegelikult sedagi) ning seegi osutus alamõõduliseks. Vähemalt sai nalja ja päikest.

Perthi tagasi jõudsime pühapäeval kella 4 paiku. Tintin ja Aapo läksid teiste seljakotiränduritega jalgpalli mängima, mina tundsin end selle jaoks liiga väsinuna ning pidasin paremaks hostelisse naasta.

Tagasi alguses

Üleeile oli viimane tööpäev Mullewas. Presendid said kõik parandatud ja pakitud. Eile hommikul ehitasime Geraldtonis 3 tundi ühele viljahoidlale otsaseina ning oligi kõik. Eile õhtust saadik olen taas Perthis. Elukohaks jälle Mad Cat Backpackers.

Hommikul käisin Aussijobsis nägu näitamas. Hetkeks oli isegi päris hea lootus mingisse lillekasvatusse tööd saada, kuid kahjuks oli sinna juba keegi teine palgatud. Soomlastel ka täna ei vedanud.

Siis tegin teoks oma ammuse plaani Austraalias verd anda. Protseduur oli peaaegu identne Eesti omaga. Vaid minu päritolu Eestist kui kõrge HIV-riskiga riigist tekitas veidi probleeme. Pärast annetust sain tasuta piimakokteili, šokolaadimuffini ja väikese šokolaadi.

Tunnikese veetsin oma CV-d uuendades ja aasia kiirsöögikohast Chilliz 4 dollari eest ostetud BBQ kana praetud riisiga nosides. Enamik õhtust möödus aga hostelis Beatty Lodge kolme eesti kutiga vesteldes, kes novembri alguses Mullewasse tööle lähevad.

Jahipidamine Mullewa moodi

Geraldtonis me reedel rohkem palju aega ei veetnud. Tõmbasime McDonald’sis otsad kokku, käisime kiirelt ujumas ning ostsime eelolevaks nädalaks toidukraami.

5 minutit pärast seda, kui olime Mullewasse jõudnud, sõitis maja ette James ehk Jamie. Ta tahtis teada, palju meil aega kulub, et jahileminekuks valmis olla. Lubasime veerandtunniga hakkama saada.

Sõin veidi ning pakkisin vajaminevad asjad. Erilist aimu mul tegelikult polnud, mida tarvis võiks minna. Seega läksid autosse magamiskott, natuke söögi- ja joogipoolist ning mõned soojemad riidehilbud.

Sõit sihtkohta kestis vähemalt tunni. Teel peatusime korraks ühe suure vihmaveetünni juures, mis pärast meid 60 liitri võrra tühjemaks jäi. Lisaks meile olid kaasas veel Jamie’ 6-aastane poeg Andre, sõber Daniel ja jahikoer Treck. Koeri on tal kokku neli.

Esimese asjana tegime üles lõkke. Kuna ümbruses oli surnud kuivi puid vähemalt sama palju kui elavaid, ei osutunud see eriliseks probleemiks. Seejärel laadisime tühjaks Jamie’ 4,2-liitrise Nissan Patroli järelkäru. Maha tuli tõsta täissuuruses 2-kohaline diivan, tugitool ja laste ATV. Kolm 20-liitrist veepudelit ja kaks külmakasti ehk esky’t jäid haagisele.

Enamik ööst möödus lõkke ääres lahjemaid ja kangemaid vägijooke manustades ning juttu rääkides. Ükshetk otsustati minna hommikuks süüa hankima. Kuna autosse rohkem ei mahtunud, jäime mina ja Antti ehk Tintin lõket valvama. Väga kurb ma selle üle ausalt öeldes tegelikult polnud.

Jahiseltskond naasis umbes 15 minuti pärast koos piraka kitsega. See riputati lähedalasuva puu otsa, et veri välja jookseks. Ühtki kängurut kahjuks tabada ei õnnestunud. Magama keerasin otse lõkke kõrvale maha. Pete ja Aapo magasid järelkärus, Andre Nissanis, Tintin aga samuti maas. Jamie ja Daniel olid kordamööda ärkvel, kuna väidetavalt tiirutasid laagriplatsi ümber metsikud koerad.

Laupäeva hommikupoolikul nautisime niisama ilusat ilma, lasime lõkkel küpsetatud kitsel hea maitsta ja käisime jõesängis ujumas. ATV keeldus kahjuks käivitumast ka pärast karburaatori 2-kordset lahtivõtmist ja puhastamist. Kuigi Jamie oleks arvatavasti tahtnud teisekski ööks loodusesse jääda, olime lõunaks juba tagasi Mullewas.

Oktoobri esimene nädal

Ujuma me laupäeval ei jõudnudki, kuna selleks ajaks, kui randa jõudsime, oli ilm üsna tuuliseks ja jahedaks muutunud. Selle asemel ronisime liivadüünide otsas ning nautisime lihtsalt ilusat vaadet. Täna on taas plaan randa minna. Ehk saab seekord ka ujuda.

Esmaspäevast neljapäevani käisin tööl, nüüd on kolm vaba päeva. Esmaspäeval taas tööle. Tööst ma midagi huvitavat rääkida ei oska. Töö nagu töö ikka. Küsige, kui midagi täpsemat teada tahate. Kommentaarid on muidu ka üldiselt väga teretulnud.

Kolmapäeva õhtul varastati Mullewast valge Toyota Land Cruiser. Meie kui Mullewa uusimad elanikud pidavat peamised kahtlusalused olema. Naljaga pooleks muidugi. Ma loodan. Auto leidjale on välja pandud vaevatasu 700 dollarit. Kuluks marjaks ära küll.

Eilseni olin Austraalia loomadest näinud vaid surnud känguruid tee ääres ning sisalikku nimega Bobtail. Nüüd olen näinud ka elusat kängurut ning talle isegi pai teinud. Nimelt on Jamie'l (mees, kelle sõbra maja me üürime) pooleldi kodustatud noor känguru ning eile otsustas ta teda meile tutvustada.

Algselt kavatsesime täna 500 km põhjapoole Monkey Mia'sse (hääldatakse "Maia") sõita, et homme hommikul delfiine sööta, ja pühapäeval tagasi tulla. Vahepeal oleks loomulikult ka Shell Beachi külastanud. Kuid nii Mike kui ka Jamie rääkisid, et tegemist on tüüpilise turistilõksuga. Ning lisaks teab Jamie kohta Perthi lähedal, kus sama asja iga kell tasuta kogeda saab. Seega otsustasime hoopis Jamie'ga kalale või jahile minna. Varsti helistamegi talle, et plaane arutada.

Selleks korraks kõik.

Septembri viimane nädal

Nädalavahetuse veetsin ühes Perthi eeslinnas nimega Claremont. Öömaja leidmisel oli taas abiks Couch Surfing. Laupäeval tutvusin rannikulinnaga Fremantle; pühapäeval naasin Perthi, et sõita 500 km kaugusele väikelinna Mullewa.

Nüüdseks oleme Mullewas elanud ja töötanud juba terve nädala. "Meie" all pean silmas ennast ning kolme soomlast, kel nimeks Aapo, Antti ja Petteri. Petteri ütleb kõigile, et ta nimi on Peter ning seetõttu kutsutakse teda Pete'iks. Taurist on saanud aga "Thoori". Transpordib meid 4-liitrise mootoriga '97. aasta tumesinine Ford Falcon.

Antti, Aapo ja Petteri

Tööks on suurte presendirullide lahtirullimine, läbivalgustamine, leitud aukude parandamine ja presendi uuesti kokkurullimine. Suuruseks on neil umbes 40 korda 10 meetrit, mõnel ka 40 korda 20. Enamik tööst käib puhtalt inimlihaste jõul. Tööpäev algab hommikul kell 7 ja lõppeb 18:00. Vahele mahub ka tund lõunat.

Ülemus on meil päris normaalne tüüp. Kui vaja, teeb kurja häält, kuid on samas meile siiamaani kohalikus pubis kolm õhtusööki ja ohtralt kesvamärjukest välja teinud. Nimeks on tal Michael, kuid kõik kutsuvad teda Mike'iks. Lisaks töötavad koos meiega kaks aborigeeni: David ehk Dave ja Calvin.

Täna tegime pooliku päeva ning tulime 100 km kaugusele Geraldtoni tsivilisatsiooni võlusid nautima. Hetkel istume McDonald'sis, plaanis on ujumas käia ning järgmiseks nädalaks ohtralt süüa varuda. Mullewas on nimelt vaid 2 väikepoodi, üks kallim kui teine.

Suured tänud Triinule, tänu kellele ma oma pangakaardi ja TFN-i muredeta eile kätte sain.

Neljapäev: esimene tööots (vist)

Kui ma juba kirjutamislainel olen, siis jätkan.

Jõudsin hommikul esimesena Aussi Jobsi ukse taha ootama. Avatakse see kell 10, mina olin kohal juba 9:15. 5 minutit pärast mind saabus järgmine tüüp, kes osutus eestlaseks nimega Kristian. Ta on samuti Austraalias alates esmaspäevast, kuid peatub veidi luksuslikumas kohas kui mina. Maksab selle luksuse eest ka rohkem loomulikult.

Erilist lootust tööd saada ei paistnud olevat. Poisse oli kontoris umbes 25, tüdrukuid 5. Töid tüdrukutele aga 25 ja poistele 5. Kuid ühel hetkel saabusid 4 briti kutti, kes olid oma töökohast pärast esimest päeva sõna otseses mõttes põgenenud, kuna palgaga olevat mingi jama olnud ning elukoht pidavat räpane olema. Aborigeenid ka veel lisaks.

Seega oli neile asendust vaja. Pärast pikka moosimist osutusid selleks asenduseks 3 Soome poissi autoga ning mina. Tööks peaks olema mingite presentide parandamine, jaguma seda aga 2-3 nädalaks. Asi seegi. Homme hommikul läheme pabereid täitma, pühapäeval asume teele. Sihtpunkt on umbes 500 km Perthist põhja poole, koha nime hetkel ei mäleta. Palgateema peaks korda aetud olema.

Netipulka mul pole ning enne minekut ma seda ostma ka ei hakka. Seega on väga võimalik, et 2-3 nädalat ma netti ei pääse. Saab hakkama.

Pärast Aussi Jobsi läksime Kristianiga (kes veel kahjuks tööd ei saanud) ühte lähedalasuvasse Jaapani söögikohta, kus mõistliku raha eest väga normaalse suuruse ja maitsega toidukoguseid pakutakse. Seejärel seadsime sammud Kings Parki, kuhu ma eile siiski ei jõudnud. Sealt avanes vapustav vaade linnale:

Seiklused Kuala Lumpuris

Hosteli tasuta nett töötab taas. Ning kuna mul miskipärast und täna eriti pole, saangi ikka oma Malaisia pealinna jutu ära rääkida.

Lend oli hoopis teisest puust kui eelmine. Jalgadel oli rohkem ruumi ning istmed olid mugavamad. Polnud sellist rahvast täis koolibussi tunnet nagu EasyJetiga. Lend hilines taaskord. 2 tundi vist isegi. Peamine põhjus selleks oli üks alkoholi- ja/või narkojoobes tüüp, kes mingitmoodi lennukisse pääses. Politsei eemaldas ta sealt küll kähku, kuid seejärel oli loomulikult vaja kontrollida ega ta lennukisse midagi keelatut ei toonud.

Hetkel, kui ma Kuala Lumpuri jõudsin, oli seal 32 kraadi sooja. Lõi veidi pahviks küll. Jätsin teistega hüvasti ning asusin öömaja poole teele. Lennujaamast rongijaama saab bussiga. Busse on 2 erinevat: kollane ja punane. Kollane maksab 8 kohalikku raha, punane aga 9. Erilist vahet pole, lõpuks jõuab ikka sama ajaga samasse kohta.

Peavarju hankisin ma KL-i CouchSurfing-u nimelise võrgustiku kaudu. Teine sarnane leht on The Hospitality Club. Minu võõrustajaks sai Malaisias elav Austraalia ärimees Dennis. Tema juurde jõudmiseks muretsesin rongijaamast 20 kohaliku eest telefoninumbri, helistasin talle, hankisin taksopileti (jah, pileti) ning võtsin takso. Taksojuht oli selline muhe vana: turvavööst eriti lugu ei pidanud, sõitis 2 korda kiiremini, kui seadus ette näeb, ning ei osanud peaaegu sõnakestki inglise keelt.

Jõudnud Dennise juurde, tõmbasin veidi hinge. Siis oli aeg linna peale minna. Transpordivahendiks osutus roller. Mis seal ikka. Öises Kuala Lumpuri kesklinnas rolleri tagaistmel kihutamine on vaieldamatult üks minu senise elu kõige ekstreemsemaid kogemusi. Liiklusreeglid on küll olemas, kuid ega neid eriti ikka ei järgita küll. Nägin ära Petronase tornid ning proovisin kohalikku toitu. On võimatu kirjeldada, kui vürtsikas see oli. Kuigi Dennis ütles selle kohta "mild" ehk siis mahe. Päris täpselt ei tea, mida sõin. Arvatavasti ei tahagi teada. Kaks üsna korralikku praadi, üks supp ja kolm suurt jääteed läksid maksma 17 kohalikku. Eesti rahas siis 4 korda rohkem umbes. Odav.

Pühapäeval magasin kümneni. Seekord otsustasime linna peale minnes ühistranspordi kasuks. Esmalt väike jalutuskäik läbi tagatänavate bussipeatusesse. "Peatus" on vist liialdus tegelikult, bussi saab peatada seal, kus parajasti ise tahad. Bussiga sõitsime Skytraini peatusesse, sellega omakorda rongijaama.

Skytrain

Rongijaamas otsustasin mõnda kohalikku jooki proovida. Valik osutust üsna omapäraseks: nimelt oli tegemist ülimagusa jääteega, milles ulpisid väiksed marmelaaditükid. Enamik neist lendasid koos purgiga prügikasti.

Rongiga sõitsime Batu koobaste juurde. Tegemist on järjekordse turistiatraktsiooniks muudetud pühapaigaga. Enim köitsid mu tähelepanu seal elutsevad ahvid. Koobastele järgnes taaskord üks tüüpiline Malaisia eine. Ehk siis väga tuline. Ning mitte ainult temperatuurilt. 2 taaskord korralikku taldrikutäit pluss 4 jääteed (teine koht, täpselt sama välimus ja maitse) kergendasid kukrut vaid 12,2 ringgiti võrra.

Kella neljast algasid korteriühistu avatud uste päevad, millega tähistati Ramadani lõppu. Enne seda käisime kiiresti ujumas. Erinevatele etteastetele ja mängudele järgnes tasuta söömaaeg. Toit kadus laudadelt uskumatult kiiresti. Küllap kuu-ajase paastu vältimatu tagajärg.

Pärast seda, kui Dennis oli andnud mulle võimaluse kortermajade vahel oma rollerit proovida, pakkisin asjad nind oligi aeg lahkuda. 10-minutiline taksosõit rongijaama maksis vaid 8 ringgitit kopikatega. Avanes mugav võimalus esimest korda elus jootraha anda, mida ma ka kasutasin.

Aja, mis jäi check-ini ja pardalemineku vahele, sisustasin Malaisia kiirtoidurestoranis Marrybrown. Tükkmaad etem kui Burgerking. Lisaks paremale rämpstoidule on Kuala Lumpuri lennujaamal Londoni ees veel üks suur eelis: tasuta wifi.

Pärast õigeid Malaisia eineid ei kõlvanud AirAsia malaysian meal mitte kuhugi. Tavaliselt püüan ma mitte toitu minema visata, kuid sel korral olin sunnitud erandi tegema.

Esimesed päevad Perthis

Jätan hetkel Kuala Lumpuri seiklused kajastamata. Loodetavasti leian nende jaoks siiski kunagi (lähi)tulevikus aega. Selle asemel pajataks praegu aga veidi viimasest paarist päevast.

20/09/2010

Perthi lennujaama jõudsin esmaspäeva hommikul kell pool kuus. Põdesin veidi seda, et mul polnud vajaminevat 5000 dollarit ette näidata, kuid õnneks ei pärinud keegi midagi. Esimese asjana vahetasin järgijäänud Malaisia ringgitid Austraalia dollarite vastu. Seejärel täitsin Internetis TFN-i avalduse.

Lennujaamast linna saab spetsiaalse bussiga. Pilet maksis 18 dollarit. Lasin end otse Old Swan Barracks hosteli ukse ette viia. Võtsin kuueses toas kaheks ööks voodikoha. Maksma läks see 48 dollarit pluss 20 dollarit tagatisraha võtme eest. Toas olid lisaks minule üks Prantsuse kokapaarike ning Saksamaa noormees, kes ootab oma kaevandusetöö algust. Töö pidi raske küll olema, kuid palk on samas muljetavaldav. Ilma veoautolubadeta sinna aga vaevalt saab.

 

Old Swan Barracks

Esimese päeva jooksul hankisin veel 30 dollari eest telefoninumbri, milleks on 0459470080, avasin pangakonto (esimene sissemakse peaks küll olema 500 dollarit, kuid ma üle 100 ei raatsinud hetkel panna sinna) ning külastasin tööbürood nimega Aussi Jobs. The Job Shopi kahjuks ei jõudnud. Hostelirahvas soovitas otsida üles lähedalasuv raamatukogu, kus on tasuta Internet. Netipulka veel muretseda ei kavatse. Tavaliselt on mul võõrastes kohtades magamisega alguses raskusi, kuid tol ööl (ja ka järgneval) oli uni üllatavalt magus.

Raamatukogu

21/09/2010

Eile külastasin esimese asjana pärast hommikusööki Austraalia Immigratsiooniametit ning hankisin passi viisakleebise. Mis siis, et seda enam ametlikult vaja pole. Kahjuks see kindlasti ei tule. Olin end just Aussi Jobsi kontoris mugavalt ootejärjekorda sisse seadnud, kui helistas Triin. Saime raamatukogu ees kokku, andsin üle tema ema saadetud paki ning ta pajatas vastutasuks Austraalia elust ja olust. Hetkeks oli mul ka päris hea lootus läbi tema tutvuste Broome'i arbuusifarmi tööle saada, kuid kahjuks ei õnnestunud. Päris kadunud see lootus veel siiski pole.

Õhtu veetsin mööda linna jalutades ja ümbruskonda avastades. Parim avastus oli Coles'i pood, mille hinnad on tükkmaad paremad kui kesklinnas asuvas Woolworthsis. Lisaks on see kauem lahti ning asub lähemal.

22/09/2010

Täna said mu kaks päeva OSB-s otsa ning otsustasin hostelit vahetada. Mitte et seal midagi viga oleks olnud. Niisama. Uueks elukohaks on Mad Cat Backpackers hostel - veel üks eileõhtune avastus. Tundub üsna raju koht, mõni on elanud seal juba kuid. Kohtasin seal vähemalt 4 eestlast. Kaks ööd 12-kohalises toas läksid maksma 44 dollarit pluss 20 dollarit tagatisraha. Koht pole küll visuaalselt nii ilus ega puhas kui eelmine, kuid seeeest on seal tasuta makaronid ja riis. Internet peaks ka tasuta olema, kuid see hetkel ei tööta. Eks paistab, kauaks ma sinna jään. 90% pidid peatuma seal kauem kui algselt plaanitud, 10% põgenema aga pärast esimest ööd. Kohti, kuhu pageda, on hulgaliselt. Isegi arvestades seda, et linnas algavad varsti mingid ülikoolide spordivõistlused, mille tõttu mitmed hostelid väljamüüdud on.

Ostsin ajalehe nimega The West Australian, et töökuulutusi sirvida. Maksab see 1,3 dollarit. Pakkumisi oli palju, paar neist võib-olla isegi minu oskustele/võimetele vastavat, kuid midagi väga huvitavat sellest siiski ei leidnud kahjuks. Täna on Aussi Jobs kinni, kuid homme hommikul hiljemalt poole kümme kavatsen seal olla. Eelmise kahe päeva jooksul olen näinud mitmeid minusarnaseid inimesi sealt edukalt tööd saamas. Peab lihtsalt õigel ajal õiges kohas olema.

Kellatorn

25. septembrist kuni 2. oktoobrini toimub Pert Royal Show nimeline väljanäitus ning sinna vajatakse ajutist tööjõudu. Pean paar kõnet tegema, kuid kardetavasti olen veidi hiljaks jäänud juba sellega. Eks paistab, stardikapital on enamuses alles ning päevas kulutan suhteliselt vähe. Leidsin isegi koha, kus saab tasuta pesu pesta ja kuivatada. Seega pole (ajutise) töö leidmine hetkel veel nii elulise tähtsusega. Tahaks ikka midagi pikaajalist ja linnast väljas kuskil farmis.

Perth on küll suur linn, kuid siiski kuidagi väiksem, kui ma eeldasin. Linnakeskuses on kõik kohad vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel. Linnapildis kohtab väga palju erinevast rahvusest noori. Kõlavad kõikmõeldavad keeled maailma eri paigust. Õhtul, öösel ja hommikul on päris jahe, kuid päeval seeeest täitsa palav isegi.

Võtan asja rahulikult, hangin kusagilt midagi süüa ning jalutan vist Kings Parki, mis pidavat olema maailma suurim park.