Hetk tagasi lõppes hosteli ühine jõulusööming. Nüüd lasen leiba luusse. Erilisi plaane lähitulevikuks veel tekkinud pole. Aga ega mul nendega vähemalt hetkel väga kiire ei ole ka.
laupäev, 25. detsember 2010
Jõuluime!
Mitte et see omaette sissekannet väärt oleks, kuid kuna mul Twitterit pole, siis peab blogi asja ära ajama. Nimelt saadi minu hostelitoas täna viimaks konditsioneer tööle! Ehk siis teisisõnu leiti selle pult üles või puldile patareid või midagi sarnast. Ning 40 kraadi asemel on siin nüüd vaid 22 kraadi sooja. Tunnen, kuidas mõte koheselt lausa kordades kiiremini jooksma hakkas.
Põrgupalavuse tõttu pole viitsinud viimastel päevadel eriti midagi teha. Isegi mitte randa minna. Täna võtsin end pärast häbiväärselt pikka Simpsonite jõulumaratoni viimaks kokku ja tegin tunnise jalutuskäigu linna peal. Vaatepilt oli nagu mingist maailmalõpu-filmist: kõik asutused olid suletud ning tänavatel ei leidunud pea ühtki hingelist. Vaid üks McDonalds ja käputäis aasia poode-restorane olid imekombel avatud.
Hetk tagasi lõppes hosteli ühine jõulusööming. Nüüd lasen leiba luusse. Erilisi plaane lähitulevikuks veel tekkinud pole. Aga ega mul nendega vähemalt hetkel väga kiire ei ole ka.
Hetk tagasi lõppes hosteli ühine jõulusööming. Nüüd lasen leiba luusse. Erilisi plaane lähitulevikuks veel tekkinud pole. Aga ega mul nendega vähemalt hetkel väga kiire ei ole ka.
kolmapäev, 22. detsember 2010
Taaskord tagasi alguses
Püüan võtta lühidalt kokku viimase aja tähtsaimad sündmused. Ehk õnnestub.
Laupäeva õhtul jõudsin pärast nelja nädalat kombainiroolis esimest korda Perthi, eesmärgiks poolteist päeva puhata ja esmaspäeva varahommikul taas tööle minna. Pühapäeva õhtul sain ülemuselt sõnumi, et niiskuse tõttu esmaspäeval veel töötegemiseks ei lähe. Jäin lootma teisipäeva peale. Esmaspäevaõhtune sõnum sarnanes eelmisega, järgmises seisis juba aga, et töökogus ei osutunud kaugeltki nii suureks kui oodatud ning minu teeneid enam seetõttu ei vajata. No tore. Aga nii see Austraalias käibki: tuled Perthi nädalavahetust veetma ning 3 päeva hiljem avastad end järsku töötuna. Peaksin sellega vist juba harjunud olema.
Koos kiivi-Ryaniga, kes minust paar päeva varem töötuks jäi, käisime pühapäeval Lääne-Austraalia Akvaariumis ehk AQWA-s. Sarnaselt loomaaiale sai näha nii mõndagi, kuid teist korda ei külastaks ma enam kumbagi. Küllap olin ootused enda jaoks lihtsalt liiga kõrgeks suutnud ajada.
Tavaliselt ma blogis oma tulevikuplaane eriti ei avalda. Enamasti seetõttu, et need siinmail nii kiiresti muutuma kipuvad, seekord aga selle pärast, et neid lihtsalt pole. Kaido ja Rauno lähevad homme haltuura-korras üht merekonteinerit tühjendama, mina olin sunnitud selle tööotsa vahele jätma. Tervise huvides või nii.
Lõpetuseks häid lähenevaid jõulupühi kõigile! Selles riigis muide tähistatakse neid 25. detsembril ehk siis päev hiljem kui Eestis.
Laupäeva õhtul jõudsin pärast nelja nädalat kombainiroolis esimest korda Perthi, eesmärgiks poolteist päeva puhata ja esmaspäeva varahommikul taas tööle minna. Pühapäeva õhtul sain ülemuselt sõnumi, et niiskuse tõttu esmaspäeval veel töötegemiseks ei lähe. Jäin lootma teisipäeva peale. Esmaspäevaõhtune sõnum sarnanes eelmisega, järgmises seisis juba aga, et töökogus ei osutunud kaugeltki nii suureks kui oodatud ning minu teeneid enam seetõttu ei vajata. No tore. Aga nii see Austraalias käibki: tuled Perthi nädalavahetust veetma ning 3 päeva hiljem avastad end järsku töötuna. Peaksin sellega vist juba harjunud olema.
Koos kiivi-Ryaniga, kes minust paar päeva varem töötuks jäi, käisime pühapäeval Lääne-Austraalia Akvaariumis ehk AQWA-s. Sarnaselt loomaaiale sai näha nii mõndagi, kuid teist korda ei külastaks ma enam kumbagi. Küllap olin ootused enda jaoks lihtsalt liiga kõrgeks suutnud ajada.
Tavaliselt ma blogis oma tulevikuplaane eriti ei avalda. Enamasti seetõttu, et need siinmail nii kiiresti muutuma kipuvad, seekord aga selle pärast, et neid lihtsalt pole. Kaido ja Rauno lähevad homme haltuura-korras üht merekonteinerit tühjendama, mina olin sunnitud selle tööotsa vahele jätma. Tervise huvides või nii.
Lõpetuseks häid lähenevaid jõulupühi kõigile! Selles riigis muide tähistatakse neid 25. detsembril ehk siis päev hiljem kui Eestis.
neljapäev, 16. detsember 2010
neljapäev, 9. detsember 2010
Elukallidusest
Pärast seda, kui Mullewas teenitud raha kahtlaselt kiiresti sõrmede vahelt libises, otsustasin edasistel kulutustel veidi pingsamalt silma peal hoida. Ja nii paningi novembrikuu jooksul märkmikku kirja iga viimase kui kulutatud dollari. Eksperiment osutus üsna tüütuks, seega detsembris ma seda enam ei jätka. Kuid üks kuu on siiski piisavalt pikk aeg, et anda veidi aimu Austraalia elukallidusest.
Päris piima-saia tasandile laskuma vast ei hakka, püüan kategooriad veidi üldisemad hoida:
Enda kaitseks pean mainima, et söögi- ja rämpstoiduarve kasvatasid suureks roadhouse'idest, kiirsöögikohtadest ja pubidest ostetud eined, mille tööandja kinni maksab. Ning enamik alkoholist on pubides prae kõrvale joodud õlu, mis samuti kompenseerimisele kuulub. Majutuse peale pole aga seepärast eriti midagi kulunud, kuna olen enamuse kuust tööd tehes ringi rännanud.
Meditsiiniteenuseid pole siiani pidanud Austraalias tarbima, kui jätta välja eilne päev, mil olin sunnitud laskma endal ühe hamba välja tõmmata. See lõbu kergendas kukrut lausa 352 dollari ehk 4100 krooni võrra. Õnneks on QBE nõustunud mulle sellest 1565 krooni hüvitama. Asi seegi.
Päris piima-saia tasandile laskuma vast ei hakka, püüan kategooriad veidi üldisemad hoida:
- Transport: 45 dollarit (524 krooni)
- Majutus: 233 dollarit (2714 krooni)
- Söök-jook: 425 dollarit (4950 krooni)
- Rämpstoit: 106 dollarit (1235 krooni)
- Meelelahutus: 21 dollarit (245 krooni)
- Alkohol: 134 dollarit (1561 krooni)
- Hügieen: 24 dollarit (280 krooni)
- Internet: 79 dollarit (920 krooni)
- Kõneaeg: 30 dollarit (349 krooni)
- Muud kulud: 90 dollarit (1048 krooni)
- Kokku: 1187 dollarit (13826 krooni)
Enda kaitseks pean mainima, et söögi- ja rämpstoiduarve kasvatasid suureks roadhouse'idest, kiirsöögikohtadest ja pubidest ostetud eined, mille tööandja kinni maksab. Ning enamik alkoholist on pubides prae kõrvale joodud õlu, mis samuti kompenseerimisele kuulub. Majutuse peale pole aga seepärast eriti midagi kulunud, kuna olen enamuse kuust tööd tehes ringi rännanud.
Meditsiiniteenuseid pole siiani pidanud Austraalias tarbima, kui jätta välja eilne päev, mil olin sunnitud laskma endal ühe hamba välja tõmmata. See lõbu kergendas kukrut lausa 352 dollari ehk 4100 krooni võrra. Õnneks on QBE nõustunud mulle sellest 1565 krooni hüvitama. Asi seegi.
esmaspäev, 6. detsember 2010
Vihmapühad
Alustuseks nii palju, et elukohaks on mul nüüdseks juba üle nädala olnud linn nimega Esperance Lääne-Austraalia lõunarannikul. Siia tõi mind loomulikult ei miski muu kui töö. Ning tööks pole enam viljaproovide kaalumine ja pakendamine, vaid kombainiga sõitmine. Hommikust õhtuni. Päev päeva järelt. Hea küll, kui aus olla, siis vastavalt vajadusele peab tegelikult siiski vahel ka proovidega mässama.
Koduks on meil 2-kordne meresinine üürimaja vaevalt 50 meetri kaugusel ookeanist. "Meie" all pean seekord lisaks endale silmas nelja Austraalia kutti, kelleks on 18-aastane Riley, 19-aastane keemiatudeng Tim, 19-aastane psühholoogiatudeng Jack ning 40-aastane diiselmehaanik Bandjo. Olemas on kõik eluks vajalik ning lisaks käiakse iga paari päeva tagant linu-rätikuid vahetamas.
Neljapäeval saabus viimaks kauaoodatud vihmasadu. "Kauaoodatud" seetõttu, et tegemist oli 11. järjestikuse tööpäevaga. Tüüpilise tööpäeva pikkus varieerub meil muide 10-st kuni 15 tunnini. Igatahes, kuna ka järgmiseks päevaks lubati vihma ning märga vilja naljalt ei korista, jätkus õhtu pärast ühist söömaaega pubis The Pier (Kai) ja klubis, millel hellitav hüüdnimi The Snake Pit (Maokoobas). Baarileti taga töötavad seal muide teiste seas 2 Eesti tütarlast, kelle päritolu puhtalt neile otsa vaadates ära suutsin arvata.
Tol õhtul nähtud-tehtud asjadel pikemalt peatuma ei hakka. Mainimist väärib aga see, kuidas õhtu lõppes. Nimelt jõudsin majja teise inimesena, hinnanguliselt 10 minutit pärast Bandjo't. Üllataval kombel oli esiuks lukus. Koputasin siis nii kaua Bandjo aknale, kuni ta mulle ukse avas. Päris veel, kus võti on. Kuigi olin ise talle klubis võtme andnud, ei pööranud ma sellele suuremat tähelepanu ning vastasin, et ei tea. Bandjo läks tagasi magama, mina aga Interneti manu. Veel omakorda 10 minutit hiljem saabunud Jack pistis üsna varsti pea toa ukse vahelt sisse ning küsis kohkunud häälel, et ega ma vannitoa põrandal olevast verest ja klaasikildudest midagi ei tea. Arvasin loomulikult, et ta teeb nalja, kuid vannitoas avanenud vaatepilt oli naljast kaugel. Keegi oli vannitoa akna puruks löönud, sealtkaudu sisse roninud ning vereloigu suurust arvestades seda tehes end ka päris korralikult vigastanud. Jack kahtlustas röövlit, mina aga koheselt Bandjo't. Tahtsime kindlad olla, et too öö jooksul verest tühjaks ei jookse. Seega äratasime ta siis üles ning meie arupärimise peale saime vastuseks, et ta olevat jah endale kuidagi kätte lõiganud, kuid nüüd on kõik korras. Sellega lugu lõppeski. Hommikul oli tore teadmatuses vaevleva Bandjo mäluauke lappida. Veelgi toredam oli, kui tema pükste tagataskust "kadunud" majavõtme leidsime. Pärastlõunaks oli aknaklaas vahetatud ning tööle me ei jõudnudki.
Reede õhtul küsisin bossi käest bongo-bussi ning koos Timi ja Jackiga sõitsime õhtusöögi eel läbi Great Ocean Drive'i nimelise tee. Kuigi tagumiku all oli minibuss, kiirusepiiranguks enamasti 70 km/h ning üle tee jooksis lugematu arv väikseid jäneseid, oli tegemist siiski ühe senise elu parima sõidukogemusega. Seda lisaks tee enda kvaliteedile loomulikult ikka avanenud vaadete tõttu.
Koduks on meil 2-kordne meresinine üürimaja vaevalt 50 meetri kaugusel ookeanist. "Meie" all pean seekord lisaks endale silmas nelja Austraalia kutti, kelleks on 18-aastane Riley, 19-aastane keemiatudeng Tim, 19-aastane psühholoogiatudeng Jack ning 40-aastane diiselmehaanik Bandjo. Olemas on kõik eluks vajalik ning lisaks käiakse iga paari päeva tagant linu-rätikuid vahetamas.
Neljapäeval saabus viimaks kauaoodatud vihmasadu. "Kauaoodatud" seetõttu, et tegemist oli 11. järjestikuse tööpäevaga. Tüüpilise tööpäeva pikkus varieerub meil muide 10-st kuni 15 tunnini. Igatahes, kuna ka järgmiseks päevaks lubati vihma ning märga vilja naljalt ei korista, jätkus õhtu pärast ühist söömaaega pubis The Pier (Kai) ja klubis, millel hellitav hüüdnimi The Snake Pit (Maokoobas). Baarileti taga töötavad seal muide teiste seas 2 Eesti tütarlast, kelle päritolu puhtalt neile otsa vaadates ära suutsin arvata.
Tol õhtul nähtud-tehtud asjadel pikemalt peatuma ei hakka. Mainimist väärib aga see, kuidas õhtu lõppes. Nimelt jõudsin majja teise inimesena, hinnanguliselt 10 minutit pärast Bandjo't. Üllataval kombel oli esiuks lukus. Koputasin siis nii kaua Bandjo aknale, kuni ta mulle ukse avas. Päris veel, kus võti on. Kuigi olin ise talle klubis võtme andnud, ei pööranud ma sellele suuremat tähelepanu ning vastasin, et ei tea. Bandjo läks tagasi magama, mina aga Interneti manu. Veel omakorda 10 minutit hiljem saabunud Jack pistis üsna varsti pea toa ukse vahelt sisse ning küsis kohkunud häälel, et ega ma vannitoa põrandal olevast verest ja klaasikildudest midagi ei tea. Arvasin loomulikult, et ta teeb nalja, kuid vannitoas avanenud vaatepilt oli naljast kaugel. Keegi oli vannitoa akna puruks löönud, sealtkaudu sisse roninud ning vereloigu suurust arvestades seda tehes end ka päris korralikult vigastanud. Jack kahtlustas röövlit, mina aga koheselt Bandjo't. Tahtsime kindlad olla, et too öö jooksul verest tühjaks ei jookse. Seega äratasime ta siis üles ning meie arupärimise peale saime vastuseks, et ta olevat jah endale kuidagi kätte lõiganud, kuid nüüd on kõik korras. Sellega lugu lõppeski. Hommikul oli tore teadmatuses vaevleva Bandjo mäluauke lappida. Veelgi toredam oli, kui tema pükste tagataskust "kadunud" majavõtme leidsime. Pärastlõunaks oli aknaklaas vahetatud ning tööle me ei jõudnudki.
Reede õhtul küsisin bossi käest bongo-bussi ning koos Timi ja Jackiga sõitsime õhtusöögi eel läbi Great Ocean Drive'i nimelise tee. Kuigi tagumiku all oli minibuss, kiirusepiiranguks enamasti 70 km/h ning üle tee jooksis lugematu arv väikseid jäneseid, oli tegemist siiski ühe senise elu parima sõidukogemusega. Seda lisaks tee enda kvaliteedile loomulikult ikka avanenud vaadete tõttu.