Vihmapühad

Alustuseks nii palju, et elukohaks on mul nüüdseks juba üle nädala olnud linn nimega Esperance Lääne-Austraalia lõunarannikul. Siia tõi mind loomulikult ei miski muu kui töö. Ning tööks pole enam viljaproovide kaalumine ja pakendamine, vaid kombainiga sõitmine. Hommikust õhtuni. Päev päeva järelt. Hea küll, kui aus olla, siis vastavalt vajadusele peab tegelikult siiski vahel ka proovidega mässama.

Koduks on meil 2-kordne meresinine üürimaja vaevalt 50 meetri kaugusel ookeanist. "Meie" all pean seekord lisaks endale silmas nelja Austraalia kutti, kelleks on 18-aastane Riley, 19-aastane keemiatudeng Tim, 19-aastane psühholoogiatudeng Jack ning 40-aastane diiselmehaanik Bandjo. Olemas on kõik eluks vajalik ning lisaks käiakse iga paari päeva tagant linu-rätikuid vahetamas.

Neljapäeval saabus viimaks kauaoodatud vihmasadu. "Kauaoodatud" seetõttu, et tegemist oli 11. järjestikuse tööpäevaga. Tüüpilise tööpäeva pikkus varieerub meil muide 10-st kuni 15 tunnini. Igatahes, kuna ka järgmiseks päevaks lubati vihma ning märga vilja naljalt ei korista, jätkus õhtu pärast ühist söömaaega pubis The Pier (Kai) ja klubis, millel hellitav hüüdnimi The Snake Pit (Maokoobas). Baarileti taga töötavad seal muide teiste seas 2 Eesti tütarlast, kelle päritolu puhtalt neile otsa vaadates ära suutsin arvata.

Tol õhtul nähtud-tehtud asjadel pikemalt peatuma ei hakka. Mainimist väärib aga see, kuidas õhtu lõppes. Nimelt jõudsin majja teise inimesena, hinnanguliselt 10 minutit pärast Bandjo't. Üllataval kombel oli esiuks lukus. Koputasin siis nii kaua Bandjo aknale, kuni ta mulle ukse avas. Päris veel, kus võti on. Kuigi olin ise talle klubis võtme andnud, ei pööranud ma sellele suuremat tähelepanu ning vastasin, et ei tea. Bandjo läks tagasi magama, mina aga Interneti manu. Veel omakorda 10 minutit hiljem saabunud Jack pistis üsna varsti pea toa ukse vahelt sisse ning küsis kohkunud häälel, et ega ma vannitoa põrandal olevast verest ja klaasikildudest midagi ei tea. Arvasin loomulikult, et ta teeb nalja, kuid vannitoas avanenud vaatepilt oli naljast kaugel. Keegi oli vannitoa akna puruks löönud, sealtkaudu sisse roninud ning vereloigu suurust arvestades seda tehes end ka päris korralikult vigastanud. Jack kahtlustas röövlit, mina aga koheselt Bandjo't. Tahtsime kindlad olla, et too öö jooksul verest tühjaks ei jookse. Seega äratasime ta siis üles ning meie arupärimise peale saime vastuseks, et ta olevat jah endale kuidagi kätte lõiganud, kuid nüüd on kõik korras. Sellega lugu lõppeski. Hommikul oli tore teadmatuses vaevleva Bandjo mäluauke lappida. Veelgi toredam oli, kui tema pükste tagataskust "kadunud" majavõtme leidsime. Pärastlõunaks oli aknaklaas vahetatud ning tööle me ei jõudnudki.

Reede õhtul küsisin bossi käest bongo-bussi ning koos Timi ja Jackiga sõitsime õhtusöögi eel läbi Great Ocean Drive'i nimelise tee. Kuigi tagumiku all oli minibuss, kiirusepiiranguks enamasti 70 km/h ning üle tee jooksis lugematu arv väikseid jäneseid, oli tegemist siiski ühe senise elu parima sõidukogemusega. Seda lisaks tee enda kvaliteedile loomulikult ikka avanenud vaadete tõttu.