Traaditõstmistööd jagus istanduses vaid paariks nädalaks. Pärast seda hakkasime aiakääridega marjakobaraid vähemaks lõikuma. Tegin seda paar nädalat, kuid ei tea siiani päris täpselt, milleks see vajalik oli. Töö oli igavamast igavam, seega veetsime kohutavalt palju aega niisama logeledes ja viinamarjasõda pidades.
26. jaanuaril peeti üleriigilist Austraalia päeva. Minule ei tähendanud see midagi enamat kui töölt vaba päeva ja tasuta hommikusööki linnakeskuses. 29. jaanuaril tähistasid meie maja asiaadid Hiina uusaastat. Sellist pidulauda pole minu silmad ei varem ega hiljem näinud. Ja nii täis polnud mu kõht ammu saanud.
4. veebruaril tulin tagasi Perthi. Polnudki varem Austraalias liinibussiga sõitnud. Lahkumise põhjuseks ei olnud töö lõppemine - teised töötavad seal arvatavasti siiamaani. Lihtsalt tundsin, et aitab küll sellest jamast. Paar päeva enne lõpparvet suutis bossi poeg oma Fordiga ühe teise töötaja Toyota Hiluxile sisse sõita. Toyota põikas vasakule ja sai peaaegu pidama, Ford keeras aga paremale ja ei saanud. Ei teagi, mis tal mõttes oli. Turvavöid keegi loomulikult ei kandnud, kuid õnneks kellegi vigastused tõsised polnud. Ford läks mahakandmisele, teine masin nägi aga juba sama päeva õhtuks välja kui uus.
Perthis olen nüüdseks olnud 2 nädalat. Midagi väga tarka nagu teinud polegi. Kolm päeva laadisin mööblidetaile täis merekonteinereid tühjaks. Esimesel päeva hommikul astusin vale bussi peale ja jäin seetõttu lausa 2 tundi tööle hiljaks. Eriti loll tunne oli ikka. Sellegipoolest oleksin arvatavasti võinud tabelisse täistunnid kirja panna. "Õige" backpacker oleks seda ilmselt ka teinud. Kolmandal päeval sain lisaks tavalisele orjatööle veidi ka kahveltõstukiga ringi lasta.
Esmaspäeval käisin üht ühetoalist üürikorterit uudistamas. Olemas oli voodi, paar kappi, pliit, külmik, rõdu ja bassein. Ja selle eest taheti saada 250 dollarit nädalas. Ennekuulmatu. Eriti kui arvestada, et hea õnne korral õnnestuks 260 dollari eest nädalas saada mõnes rõduga korteris tuba, millel privaatne mullivanniga vannituba, ning hinna sees oleks ka Internet, telekas kaabeltelevisiooniga, kõik söögitegemis- ja pesupesemisvahendid, bassein, jõusaal, saun, spa ja grill. Ning tuba oleks kordades lihtsam üürida kui korterit: kaoks vajadus soovituskirjade ja vähemalt 6 kuni 12-kuulise üüriperioodi järgi.
Viimased 2 päeva kulusid mingile rikkurile kraavi kaevates. Veel paari kuu eest sõitsin kombainiga, nüüd aga olen tavaline labidamees. Aga ei, kui 37-kraadine kuumus välja arvata, siis tegelikult polnud väga vigagi. Kolmapäeval tuldi rongijaama vastu BMW 335i-ga, eile aga MB ML350-ga. Mõlemal päeval sai enne lõunat basseinis kiire jahutav suplus tehtud ning ka tasu üle ei anna kurta: 300 taala puhtalt kätte. Tegemist oli cash-job'iga - ehk siis teisisõnu töötasin mustalt. Esimest korda elus nägin ära ka sellise eluka nagu seda on must luik.
Erilisi tulevikuplaane taaskord pole. Ja isegi kui oleks, siis ega need Austraalias tihtipeale midagi ei tähenda. Näiteks kavatsesin pikka aega hiljemalt selle nädala lõpuks idakalda poole teele asuda. Selle asemel otsin nüüd aga Perthi stabiilset töö- ja elukohta. Itta sooviks ikka minna, kuid samas Perthist lahkuda ei taha. Suht sama lugu on praegu ka Eesti ja Austraaliaga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar