Uuel aastal uue hooga

Kuna tegemist on minu selle kümnendi esimese blogipostitusega, siis esmalt head uut aastat kõigile neile, kellele ma seda veel soovinud pole. Aastavahetus ise oli viimase kolme aasta kõige rahulikum, mis on üllatav, arvestades et eelmised möödusid Hiiumaal, see aga linnas, kus elanikke rohkem kui Eestis. Isegi ilutulestikku ei näinud. Poes siin rakette nimelt ei müüda ning linna korraldatud saluut jäi jõe äärest vaadatuna pea täielikult majade varju. See-eest suutsime aga juba 2011. aasta esimestel minutitel politseiga väikest-viisi sekeldustesse sattuda. Õnneks trahvini asi ei läinud, piisas õllepurgi maha tühjaksvalamisest. Sarnaselt Eestiga on siingi avalikus kohas alkoholi tarbimine keelatud, suitsu võib aga pea kõikjal kimuda. Ning politseinikke kohtab siin iga nurga peal. Lisaks tavapärastele autopatrullidele liiguvad nad ka jalgsi, jalgratta ja hobusega.

Eelmisel nädalal tekkis võimalus kinomaailma telgitagustega veidi lähemalt tutvuda. Tänu tuttavale kinooperaatorile, kel nimeks Antti ja kodumaaks vennasvabariik Soome, avanesid minu ees muidu nii kiivalt suletud projektsiooniruumi ja filmihoidla uksed. Lisaks sai veel paaril korral niisama kinos käidud, nii ühe dollari eest kui ka päris tasuta. Kuid plaanitud filmimaraton läks kahjuks luhta ning ühtki töökohta mulle seal samuti lõppude-lõpuks ei leidunud.

Homme lahkun juba-ma-ei-tea-mitmendat-korda Perthist, reisikaaslasteks eile AussiJobsis kohatud kaks eestlast Rene ja Sven ning eesmärgiks esmaspäeva hommikul kell pool kaheksa mingisse viinamarjaistandusse tööle ilmuda. Ega me päris täpselt hetkel ei tea, milles töö seisneb, palju palk on ning kus me elama hakkame, aga eks see kõik selgub lähipäevil. Sisetunne ütleb, et ega mingit head kogemust vist tulemas pole, kuid ka halb kogemus on kogemus. Tundsin lihtsalt, et hädasti on vaheldust ja "maa peale tagasitoomist" vaja. See hostelielu ja mitte millegi tegemine pole siiski päris see, mille nimel nii kaugele reisisin. Seega võtsingi vastu esimese suvalise tööotsa, mis ette sattus. Ehk õnnestub nõnda seljakotiränduri põnevale elule uuesti hing sisse puhuda.