Neljapäev: esimene tööots (vist)

Kui ma juba kirjutamislainel olen, siis jätkan.

Jõudsin hommikul esimesena Aussi Jobsi ukse taha ootama. Avatakse see kell 10, mina olin kohal juba 9:15. 5 minutit pärast mind saabus järgmine tüüp, kes osutus eestlaseks nimega Kristian. Ta on samuti Austraalias alates esmaspäevast, kuid peatub veidi luksuslikumas kohas kui mina. Maksab selle luksuse eest ka rohkem loomulikult.

Erilist lootust tööd saada ei paistnud olevat. Poisse oli kontoris umbes 25, tüdrukuid 5. Töid tüdrukutele aga 25 ja poistele 5. Kuid ühel hetkel saabusid 4 briti kutti, kes olid oma töökohast pärast esimest päeva sõna otseses mõttes põgenenud, kuna palgaga olevat mingi jama olnud ning elukoht pidavat räpane olema. Aborigeenid ka veel lisaks.

Seega oli neile asendust vaja. Pärast pikka moosimist osutusid selleks asenduseks 3 Soome poissi autoga ning mina. Tööks peaks olema mingite presentide parandamine, jaguma seda aga 2-3 nädalaks. Asi seegi. Homme hommikul läheme pabereid täitma, pühapäeval asume teele. Sihtpunkt on umbes 500 km Perthist põhja poole, koha nime hetkel ei mäleta. Palgateema peaks korda aetud olema.

Netipulka mul pole ning enne minekut ma seda ostma ka ei hakka. Seega on väga võimalik, et 2-3 nädalat ma netti ei pääse. Saab hakkama.

Pärast Aussi Jobsi läksime Kristianiga (kes veel kahjuks tööd ei saanud) ühte lähedalasuvasse Jaapani söögikohta, kus mõistliku raha eest väga normaalse suuruse ja maitsega toidukoguseid pakutakse. Seejärel seadsime sammud Kings Parki, kuhu ma eile siiski ei jõudnud. Sealt avanes vapustav vaade linnale:

Seiklused Kuala Lumpuris

Hosteli tasuta nett töötab taas. Ning kuna mul miskipärast und täna eriti pole, saangi ikka oma Malaisia pealinna jutu ära rääkida.

Lend oli hoopis teisest puust kui eelmine. Jalgadel oli rohkem ruumi ning istmed olid mugavamad. Polnud sellist rahvast täis koolibussi tunnet nagu EasyJetiga. Lend hilines taaskord. 2 tundi vist isegi. Peamine põhjus selleks oli üks alkoholi- ja/või narkojoobes tüüp, kes mingitmoodi lennukisse pääses. Politsei eemaldas ta sealt küll kähku, kuid seejärel oli loomulikult vaja kontrollida ega ta lennukisse midagi keelatut ei toonud.

Hetkel, kui ma Kuala Lumpuri jõudsin, oli seal 32 kraadi sooja. Lõi veidi pahviks küll. Jätsin teistega hüvasti ning asusin öömaja poole teele. Lennujaamast rongijaama saab bussiga. Busse on 2 erinevat: kollane ja punane. Kollane maksab 8 kohalikku raha, punane aga 9. Erilist vahet pole, lõpuks jõuab ikka sama ajaga samasse kohta.

Peavarju hankisin ma KL-i CouchSurfing-u nimelise võrgustiku kaudu. Teine sarnane leht on The Hospitality Club. Minu võõrustajaks sai Malaisias elav Austraalia ärimees Dennis. Tema juurde jõudmiseks muretsesin rongijaamast 20 kohaliku eest telefoninumbri, helistasin talle, hankisin taksopileti (jah, pileti) ning võtsin takso. Taksojuht oli selline muhe vana: turvavööst eriti lugu ei pidanud, sõitis 2 korda kiiremini, kui seadus ette näeb, ning ei osanud peaaegu sõnakestki inglise keelt.

Jõudnud Dennise juurde, tõmbasin veidi hinge. Siis oli aeg linna peale minna. Transpordivahendiks osutus roller. Mis seal ikka. Öises Kuala Lumpuri kesklinnas rolleri tagaistmel kihutamine on vaieldamatult üks minu senise elu kõige ekstreemsemaid kogemusi. Liiklusreeglid on küll olemas, kuid ega neid eriti ikka ei järgita küll. Nägin ära Petronase tornid ning proovisin kohalikku toitu. On võimatu kirjeldada, kui vürtsikas see oli. Kuigi Dennis ütles selle kohta "mild" ehk siis mahe. Päris täpselt ei tea, mida sõin. Arvatavasti ei tahagi teada. Kaks üsna korralikku praadi, üks supp ja kolm suurt jääteed läksid maksma 17 kohalikku. Eesti rahas siis 4 korda rohkem umbes. Odav.

Pühapäeval magasin kümneni. Seekord otsustasime linna peale minnes ühistranspordi kasuks. Esmalt väike jalutuskäik läbi tagatänavate bussipeatusesse. "Peatus" on vist liialdus tegelikult, bussi saab peatada seal, kus parajasti ise tahad. Bussiga sõitsime Skytraini peatusesse, sellega omakorda rongijaama.

Skytrain

Rongijaamas otsustasin mõnda kohalikku jooki proovida. Valik osutust üsna omapäraseks: nimelt oli tegemist ülimagusa jääteega, milles ulpisid väiksed marmelaaditükid. Enamik neist lendasid koos purgiga prügikasti.

Rongiga sõitsime Batu koobaste juurde. Tegemist on järjekordse turistiatraktsiooniks muudetud pühapaigaga. Enim köitsid mu tähelepanu seal elutsevad ahvid. Koobastele järgnes taaskord üks tüüpiline Malaisia eine. Ehk siis väga tuline. Ning mitte ainult temperatuurilt. 2 taaskord korralikku taldrikutäit pluss 4 jääteed (teine koht, täpselt sama välimus ja maitse) kergendasid kukrut vaid 12,2 ringgiti võrra.

Kella neljast algasid korteriühistu avatud uste päevad, millega tähistati Ramadani lõppu. Enne seda käisime kiiresti ujumas. Erinevatele etteastetele ja mängudele järgnes tasuta söömaaeg. Toit kadus laudadelt uskumatult kiiresti. Küllap kuu-ajase paastu vältimatu tagajärg.

Pärast seda, kui Dennis oli andnud mulle võimaluse kortermajade vahel oma rollerit proovida, pakkisin asjad nind oligi aeg lahkuda. 10-minutiline taksosõit rongijaama maksis vaid 8 ringgitit kopikatega. Avanes mugav võimalus esimest korda elus jootraha anda, mida ma ka kasutasin.

Aja, mis jäi check-ini ja pardalemineku vahele, sisustasin Malaisia kiirtoidurestoranis Marrybrown. Tükkmaad etem kui Burgerking. Lisaks paremale rämpstoidule on Kuala Lumpuri lennujaamal Londoni ees veel üks suur eelis: tasuta wifi.

Pärast õigeid Malaisia eineid ei kõlvanud AirAsia malaysian meal mitte kuhugi. Tavaliselt püüan ma mitte toitu minema visata, kuid sel korral olin sunnitud erandi tegema.

Esimesed päevad Perthis

Jätan hetkel Kuala Lumpuri seiklused kajastamata. Loodetavasti leian nende jaoks siiski kunagi (lähi)tulevikus aega. Selle asemel pajataks praegu aga veidi viimasest paarist päevast.

20/09/2010

Perthi lennujaama jõudsin esmaspäeva hommikul kell pool kuus. Põdesin veidi seda, et mul polnud vajaminevat 5000 dollarit ette näidata, kuid õnneks ei pärinud keegi midagi. Esimese asjana vahetasin järgijäänud Malaisia ringgitid Austraalia dollarite vastu. Seejärel täitsin Internetis TFN-i avalduse.

Lennujaamast linna saab spetsiaalse bussiga. Pilet maksis 18 dollarit. Lasin end otse Old Swan Barracks hosteli ukse ette viia. Võtsin kuueses toas kaheks ööks voodikoha. Maksma läks see 48 dollarit pluss 20 dollarit tagatisraha võtme eest. Toas olid lisaks minule üks Prantsuse kokapaarike ning Saksamaa noormees, kes ootab oma kaevandusetöö algust. Töö pidi raske küll olema, kuid palk on samas muljetavaldav. Ilma veoautolubadeta sinna aga vaevalt saab.

 

Old Swan Barracks

Esimese päeva jooksul hankisin veel 30 dollari eest telefoninumbri, milleks on 0459470080, avasin pangakonto (esimene sissemakse peaks küll olema 500 dollarit, kuid ma üle 100 ei raatsinud hetkel panna sinna) ning külastasin tööbürood nimega Aussi Jobs. The Job Shopi kahjuks ei jõudnud. Hostelirahvas soovitas otsida üles lähedalasuv raamatukogu, kus on tasuta Internet. Netipulka veel muretseda ei kavatse. Tavaliselt on mul võõrastes kohtades magamisega alguses raskusi, kuid tol ööl (ja ka järgneval) oli uni üllatavalt magus.

Raamatukogu

21/09/2010

Eile külastasin esimese asjana pärast hommikusööki Austraalia Immigratsiooniametit ning hankisin passi viisakleebise. Mis siis, et seda enam ametlikult vaja pole. Kahjuks see kindlasti ei tule. Olin end just Aussi Jobsi kontoris mugavalt ootejärjekorda sisse seadnud, kui helistas Triin. Saime raamatukogu ees kokku, andsin üle tema ema saadetud paki ning ta pajatas vastutasuks Austraalia elust ja olust. Hetkeks oli mul ka päris hea lootus läbi tema tutvuste Broome'i arbuusifarmi tööle saada, kuid kahjuks ei õnnestunud. Päris kadunud see lootus veel siiski pole.

Õhtu veetsin mööda linna jalutades ja ümbruskonda avastades. Parim avastus oli Coles'i pood, mille hinnad on tükkmaad paremad kui kesklinnas asuvas Woolworthsis. Lisaks on see kauem lahti ning asub lähemal.

22/09/2010

Täna said mu kaks päeva OSB-s otsa ning otsustasin hostelit vahetada. Mitte et seal midagi viga oleks olnud. Niisama. Uueks elukohaks on Mad Cat Backpackers hostel - veel üks eileõhtune avastus. Tundub üsna raju koht, mõni on elanud seal juba kuid. Kohtasin seal vähemalt 4 eestlast. Kaks ööd 12-kohalises toas läksid maksma 44 dollarit pluss 20 dollarit tagatisraha. Koht pole küll visuaalselt nii ilus ega puhas kui eelmine, kuid seeeest on seal tasuta makaronid ja riis. Internet peaks ka tasuta olema, kuid see hetkel ei tööta. Eks paistab, kauaks ma sinna jään. 90% pidid peatuma seal kauem kui algselt plaanitud, 10% põgenema aga pärast esimest ööd. Kohti, kuhu pageda, on hulgaliselt. Isegi arvestades seda, et linnas algavad varsti mingid ülikoolide spordivõistlused, mille tõttu mitmed hostelid väljamüüdud on.

Ostsin ajalehe nimega The West Australian, et töökuulutusi sirvida. Maksab see 1,3 dollarit. Pakkumisi oli palju, paar neist võib-olla isegi minu oskustele/võimetele vastavat, kuid midagi väga huvitavat sellest siiski ei leidnud kahjuks. Täna on Aussi Jobs kinni, kuid homme hommikul hiljemalt poole kümme kavatsen seal olla. Eelmise kahe päeva jooksul olen näinud mitmeid minusarnaseid inimesi sealt edukalt tööd saamas. Peab lihtsalt õigel ajal õiges kohas olema.

Kellatorn

25. septembrist kuni 2. oktoobrini toimub Pert Royal Show nimeline väljanäitus ning sinna vajatakse ajutist tööjõudu. Pean paar kõnet tegema, kuid kardetavasti olen veidi hiljaks jäänud juba sellega. Eks paistab, stardikapital on enamuses alles ning päevas kulutan suhteliselt vähe. Leidsin isegi koha, kus saab tasuta pesu pesta ja kuivatada. Seega pole (ajutise) töö leidmine hetkel veel nii elulise tähtsusega. Tahaks ikka midagi pikaajalist ja linnast väljas kuskil farmis.

Perth on küll suur linn, kuid siiski kuidagi väiksem, kui ma eeldasin. Linnakeskuses on kõik kohad vaid lühikese jalutuskäigu kaugusel. Linnapildis kohtab väga palju erinevast rahvusest noori. Kõlavad kõikmõeldavad keeled maailma eri paigust. Õhtul, öösel ja hommikul on päris jahe, kuid päeval seeeest täitsa palav isegi.

Võtan asja rahulikult, hangin kusagilt midagi süüa ning jalutan vist Kings Parki, mis pidavat olema maailma suurim park.

Tallinn-London

Tervitused roheliselt mandrilt! Kuigi olen käesolevaks hetkeks siin juba terve päeva veetnud, jätkan blogimist siiski sealt, kus pooleli jäi.

Arvatavasti tänu minu suhteliselt lühikesele soengule osutusin minagi üheks neist "õnnelikest", kes spetsiaalselt läbi kombiti. Ei midagi erilist. Lend pidi hilinema kuskil 15 minutit, kuid hilines lausa kolmveerand tundi. Õnneks olin lennud paraja ajavaruga muretsenud. Tallinnas lennukile astudes oli enesetunne veel üsna kehv.

Lennuk oli puupüsti rahvast täis, kõik kohad olid väljamüüdud. Istusin ühe inglise vanapaari kõrval ja püüdsin magada. Midagi sellest eriti välja ei tulnud. Olin siiralt üllatunud, kui palju mootoritemüra lennukisse sisse kostab. Ning kõrvad kippusid koguaeg lukku minema.

Stanstedi lennujaam on tükkmaad suurem kui Tallinna oma. Lausa niivõrd, et lennukilt terminali peab sõitma spetsiaalse rongiga:

Kuala Lumpuri lennule check-in'i tehes märkasin paarikümne meetri kaugusel paari tuttavat sõbralikku nägu. Tegelikult oli neid kolm, aga seda ma tol hetkel ei teadnud. Sellest aga kohe varsti. Nimelt ei läinud ma nendega läbi rahvamassi trügides juttu tegema, vaid otsustasin süüa hankida. Valituks sai Burgerking, mis erilisi maitseelamusi just ei pakkunud. Nagu arvata oligi.

Seekord eemaldasin turvakontrollis ka püksirihma ning probleeme ei tekkinud. Olin just jõudnud ootesaalis istet võtta, kui seljatagant kostis sõbralik "tšau", mille autoriks kooliõde Gerda. Varsti ilmusid välja ka Maria ja Germo. Nemad suundusid Austraalia idarannikule ning on nüüdseks samuti õnnelikult kohale jõudnud.

Hiiumaa-Tallinn

Eile oli siis reisi mitteametlik algus: sõitsin Hiiumaalt Tallinnasse väikese vahepeatusega Haapsalus. Tallinnas hankisin viimased puuduolevad asjad ning vahetasin vajamineva valuuta. Viimati mainitud tegevus kujunes oodatust keerulisemaks. Nimelt polnud esimeses valuutavahetuspunktis piisavalt Malaisia ringgiteid, teises jäi aga Austraalia dollaritest puudu. Lisaks pole ühe firma erinevates kontorites kursid üldsegi võrdsed. Samahästi võiks ju vorstilatt ühes säästukas 25, teises aga 30 krooni maksta.

Hetkel olen Tallinna Lennujaamas ja ootan pardalemineku algust.

Enesetunne

...on ausalt öeldes üllatavalt kehv. Hommikust saadik juba. Pea lõhub ja selg valutab. Paari tunni eest näitas kraadiklaas kehatemperatuuriks 38 kraadi, nüüd juba natuke vähem. Väga vale aeg haigeks jääda.

Info- ja inspiratsiooniallikad, vol. 2

Eelmisel korral mainitud blogid pakuvad küll head lugemist, kuid erinevatel põhjustel ühtegi neist enam (pidevalt) ei uuendata. Seega ammenduvad need üsna ruttu. Praeguseks olen aga hakanud igapäevaselt jälgima paari uut ajaveebi, mille autorite seiklused rohelisel mandril algasid vaid mõne nädala eest:

• Kaido & Rauno & Aussid - kaks noormeest Hiiumaalt, kes rügavad hetkel ühes Lääne-Austraalia viinamarjafarmis.
• k2nguru.blogspot.com - sama reisiseltskonna kolmas liige, neiu nimega Veronika, kes leidis tööd teenindussektoris.

Lisaks avastasin veel kasulikke veebilehti:

• Välisministeeriumi blogi - asjalik artikkel pealkirjaga "Kui plaanid aastaks maailma kuklapoolele minna".
• Austraaliasse tööle - Tallinna Noorsootöö Keskuse leht samal teemal.
• StudentTouri Austraalia programm - pakutavad teenused on küll minu jaoks küsitava väärtusega, kuna viisa ja kindlustuse kordaajamine on niivõrd lihtne, kuid pakutav info küll kahjuks ei tule.

Viimaks sai vaadatud ära ka film nimega "Austraalia". Kestis küll hirmus kaua, kuid kuna mitu lugu on põimitud ühte, ei tekkinud kordagi tunnet, et film venib. Julgen soovitada. Eriti neile, kellele pakuvad huvi kaunid kaadrid Austraalia (kõrbe)maastikust.

Reisi ametliku alguseni ehk siis lennuki õhkutõusuni on jäänud vähem kui kaks päeva. Raamatud on raamatukogusse tagastatud, puugivaktsiini viimane süst tehtud ja kott peaaegu pakitud. Jäänud on vaid viimased asjaajamised ja otsused teemal "mida võtta/mida jätta". Ning loomulikult hüvastijätt kodustega.

Lennugraafik

Reisi alguseni on jäänud vaid nädal - paras aeg rääkida transpordist.

Tallinnast Lääne-Austraalia pealinna Perthi lennutavad mind odavlennufirmad EasyJet ja AirAsia. Esimene siis Londonisse, teine Londonist esmalt Malaisia pealinna Kuala Lumpuri ning sealt edasi lõppsihtkohta. Täpsemalt saab see (loodetavasti) välja nägema nii:

• 17/09/2010 12:25 - 13:20 Tallinn - London Stansted
• 17/09/2010 17:30 - 18/09/2010 13:30 London Stansted - Kuala Lumpur LCCT
• 19/09/2010 23:50 - 20/09/2010 05:25 Kuala Lumpur LCCT - Perth

Kõik kellaajad on kohaliku aja järgi.

Algselt pidin küll Perthi 7 tundi varem jõudma, kuid pühapäeval avastasin pool-kogemata, et minu lend on vahepeal tühistatud ning keegi pole mind sellest teavitanudki. Odavlennufirmade "võlud". Mitu head päeva oli õhus oht, et võin Kuala Lumpuri teadmata ajaks lõksu jääda, kuid nüüdseks on broneering edukalt ära muudetud.




Paar sõna blogimisest

Eelkõige on see ajaveeb mõeldud küll perele ja sõpradele, kuid kindlasti satub seda lugema ka inimesi, kes mind ei tea ega tunne. Seetõttu lisasingi juba alguses lehe väikese enesetutvustusega. Tean omast käest, kui hea või halb on jälgida (reisi)blogi, mille postitustest pole võimalik lugeda välja isegi autori sugu, rääkimata millestki rohkemast.

Kaart on aga puhtalt selleks, et minu rändamis(t)est mingi asjakohane pilt silme ette manada. Ei midagi enamat.

Paljudele ei pruugi see mingi uudisena tulla, kuid selleks, et end minu tegemistega kursis hoida, ei pea seda blogi igapäevaselt külastama. Vaevalt mul Austraalias võimalust, aega ja ka tahtmist seda nii tihedalt uuendada on. Mõistlikum on tellida uuendused kas RSS voo näol või siis otse meili peale. Postitused meilile saab sellelt lingilt, RSS voo aga lehe parempoolsest tulbast.

ILQRERQN - Ärge pange tähele. See tähendab vaid seda, et nüüdsest on leht ka Eesti suurimas blogikataloogis ametlikult minu nimel.